Postituse jaoks on jälle ainest, sest raamaturiiul on viimastel kuudel täienenud päris mitme uue isendi võrra. Kuigi ideid toidutegemiseks jagub ka internetis küllaga, ei ole minu arvates siiski midagi võrdväärset ühele heale kokaraamatule. Sellisele täitsa päris paberil kohe ja soovitavalt kõvade kaantega.
Uueks lemmikuks on Madalene Bonvini-Hamel’i The British Larder – a cookbook for all seasons. Madalene on üks tegus naisterahvas, kes sündis Lõuna-Aafrikas, sirgudes aga rändas ringi Euroopas, Aasias ja mujal, kus kogus tarkust mitme maineka restorani köögipoolel, teiste hulgas nii Gordon Ramsay restoranis Aubergine kui Michelle Roux jr juures Le Gavroche’s. Maandudes lõpuks lõplikult Inglismaal. 2009 aastal, lõi Madalene oma veebilehekülje The British Larder, kus asus muude tegemiste kõrvalt jagama oma kokandusalaseid teadmiseid, retsepte ning hobifotograafina ka pildimaterjali. Lehekülg osutus väga populaarseks (mis seal salata, isegi seda juba nii aastajagu jälgitud), ning ei läinud palju aega kui koos samuti toiduvaldkonnas tegutseva partneri, Ross Pike’ga, saigi 2010 aasta augustis Inglismaal Suffolkis avatud oma kulinaarne pesa, samuti The British Larder nimeline. Tõlkes siis Briti sahver. Toidukoha põhieesmärgiks on kasutada leidlikult ära rohkelt kohalikku toiduainet ümberkaudsetelt põllumeestelt, karjakasvatajatelt ja rohenäppudelt. Kuulu järgi on kohalikel maaharijatel võimalik mõne kena kõrvitsa või uhke tomatisordi eest kõht pisirestoranis ka kenasti täis süüa, ehk siis tegu on sellise omamoodi vahva kaup kauba vastu arveldussüsteemiga, mis pidavat sealkandis päris levinud olema.
Raamat ise on sesoonse ülesehitusega ja retseptid jagunevad kuude lõikes kaheteistkümnesse ossa. Meie ja Inglismaa toidulaud on siinkohal küll mõningase erinevusega, sest veebruaris ei leia Eesti poelettidelt rabarbrit vist isegi kalli hinna eest. Samuti võib paljusid toite pidada koduse kiirustamise juures päris töömahukateks ja on mõned retseptid, mille puhul tooraine hankimisega ilmselt brittidel endilgi keeruliseks läheb. Kuid kui raamatule läheneda lahtise peaga, siis saab siit kõvasti nippe ja tarkusi, mis köögihulludele ilmselt igati meeltmööda ja ühel või teisel viisil rakendust leiavad. Samuti ei ole tarvis ju iga retsepti puhul täpselt näpuga järge ajada, vaid alati on võimalik asjade käiku lihtsustada, samas kõrva taha pannes, et ka teistmoodi on võimalik. Põnevad maitseelamused on igatahes garanteeritud.
Retseptikogust julgen soovitada maapirnisuppi ja seda, kunagi BL veebilehelt proovitud rooga. Praegu siis ühed pisukeste mugandustega kaneelirullid. M.B.H. kasutab või asemel taimerasva, mina jäin aga siin oma lemmikpärmitaina juurde, millest meie kodus tavapäraseltki kaneelirullid valmivad. Samuti võib glasuuri valmistamisel raamatu näpunäidete kohaselt pressida apelsinidest 200ml mahla, lisada sinna veel omakorda 4 fileeritud apelsini sektorid, püreestada ja kurnata enne keetmist, kuid inimene, kellel tõsisemaks köögis hullamiseks aega napib, saab kasutada siinkohal ka täiesti tavalist apelsinimahla.
Apelsinised kaneelirullid rosinate ja meega
30g värsket pärmi
natuke soola
1dl suhkrut
1 lahtiklopitud muna
100g võid, sulatatud ja jahtunud
ca 500g nisujahu
Täidis:
100g rosinaid
100g võid
350ml soovitavalt värsket apelsinimahla
200g suhkrut
50g mett
Valmista tainas.Pudista pärm leige piima sisse, lisa suhkur, sool ja muna.Sega. Lisa pool või natuke vähem jahukogust ja või. Sega läbi, lisa ülejäänud jahu ja sega ühtlaseks. Lase kerkida soojas, tõmbetuuleta ruumis rätiku all ca 1 tund või kuni taina maht on kahekordistunud.
Otsi välja küpsetuspaber ning sobiv vorm, kuhu kaneelirullid paigutada. See võib olla ca 20 cm külgmõõduga kandiline vorm, aga saab kasutada kenasti ka ümmargust ca 26 cm raadiusega koogivormi nagu mina seekord tegin.
Valmista täidis. Selleks vala rosinatele kuum vesi ja lase liguneda ca 10 minutit.Seejärel kurna. Sulata või (võid kasutada ka lihtsalt pehmet võid) ja sega suhkru, apelsinikoore ja kaneeliga ühtlaseks massiks.
Sõtku kerkinud tainas läbi, vormi palliks ja rulli jahusel pinnal lahti.
Kata tainas suhkruseguga ja puista peale rosinad. Keera rulli ja lõika u 9-ks ühesuuruseks seibiks.
Paiguta kaneelirullid tihedalt üksteise kõrvale küpsetuspaberiga kaetud vormi ja lase veel ca 40 minutit rätiku all kerkida.
Kuumuta ahi 200 kraadini ja pane kerkinud kaneelirullimaterjal ahju keskmisesse osasse 30 minutiks küpsema. Kui tundub, et küpsetis hakkab pealt liialt kiiresti pruunistuma, kata see fooliumiga.
Kuni kaneelirullid küpsevad, valmista glasuur. Selleks kuumuta potis keskmisel kuumusel ja segades kõik koostisosad, kuni tekib vedela mee sarnase konsistentsiga glasuur. See peaks aega võtma ca 10-15 minutit.
Tõsta tulelt ja lase kergelt jahtuda.
Kui kaneelirullid on kenad ja kuldsed, võta neeed ahjust ja lase vormis pisut jahtuda. Seejärel eralda saiakesed üksteisest kergelt nuga kasutades ja painuta natuke rohkem lahti ka kinnisemaid keerukohti.
Vala peale osa glasuurist ja lase sellel saiade sisse imbuda. Korda protseduuri vastavalt enda eelistustele – mida rohkem glasuuri kasutad,seda magusamad ja kleepuvamad saiakesed saad.
Lase täielikult vormis jahtuda, seejärel eralda saiad üksteisest ja serveeri.