Tuleb tunnistada, et korralikku seenelkäiku pole ma veel sel sügisel ette võtta jõudnud. Õnneks on neid aga isegi siin poolsaare padrikus küllaga ja teinekord on õnnestunud jooksuringilt mõni kaasa haarata. Iseenesest oleks seenejooks ka vast täitsa tore spordiala, kus auhindu jaguks mitmel rindel – kõige kiirem jooks, kõige rohkem seeni, kõige rohkem söögiseeni jne. Ja toit ei jää tegemata, isegi kui teab mis suurt saaki ei saa. Minu viis tatikut ja mõni kukeseen sattusid näiteks täitsa korraliku supi sisse.
