Kui sulle tuuakse ootamatult ämbritäis pohli, siis õnneks ei ole tarvis kohe kiiruga kokkama asuda – tänu marjades sisalduvale bensoehappele säilivad need päris hästi, kuid mingil ajahetkel tuleb muidugi otsused vastu võtta. Minul rändas mitu karpi marju lõpuks sügavkülma, lihtsalt niisama sõin samuti ära lugematu arvu peotäisi, mõned viskasin koos maapähklivõi ja paari banaaniviiluga hommikupudru peale ning paari koogi jagu ootab siiani külmikus. Ja muidugi ei saa unustada moosi!
Et kapis oli järele jäänud veini (jah, see on võimalik, eriti kui peale veinikursust oled muutunud nõmedaks pirtsutajaks ja veinid, mis enne täitsa okeid tundusid, lihtsalt enam ei maitse 😀 ) ja aknalaual juba mõned kuud üllatavalt hästi vastu pidanud potirosmariini, mis mõlemad pohlade magus-mõrkja maitsega päris hästi tundusid sobivat, siis tegin seekord hariliku pohlamoosi asemel hoopis väikese maitselisaga marmelaadi. Aga ka pohlamoos ei jäänud tegemata – marmelaadist järele jäänud marjades on lihtsalt veel just niipalju vunki, et mõned purgid sõstramahlaga läbi keedetud moosi ka kappi pista.
Pohlad sisaldavad ise küllaltki palju pektiini, mis annab neile võime kallerduda ka hariliku suhkruga marmelaadi keetes. Nagu juhtub näiteks ka õuna- või sõstramoosiga. Vähem magusa ja tugevama iseloomuga kallerdise saab pohladest siis, kui keeta see kokku marmelaadisuhkruga, kus tardumist soodustavat abiväge veidi sees. Mis ei tähenda aga, et hariliku suhkruga saadud pehmem ja magusam hoidis kuidagi kehvem oleks – lihtsalt veidi erinev.
Marmelaadi valmistamisel tuleb ette veidi jälgimist ja järeldamist ja seepärast on kogused retseptis ka üpris umbkaudsed. Suhkru kaal oleneb lihtsalt sellest, palju vedelikku keedetud marjadest eraldub ning keemisaeg sellest, kui kiirelt keedus kallerduma asub. Kõik käib tegelikult aga päris kiirelt. Ma ise olen hea abilise avastanud marmelaadiproovi näol, mille leiad retseptikirjeldusest. Ja kindlasti ei tasu marju läbi sõela suruda – nii jääb marmelaad hägune. Järele jäänud pohli ära minema viska, vaid kasutada näiteks küpsetistes või tee nagu minagi õuna- või sõstramahlaga segamoosi.
Igatahes saab hoidis imekena ja juba puhtalt sellepärast tasub seda kasutada pea igal võimalusel. Aga eks see olegi õnneks juba loomu ja maitse poolest sõber nii magustoitude, juustu, verivorsti ning miks mitte ka uluki- või pardipraega.
*Retsept valmis koostöös Dansukkeriga ja selle leiab ka D-kokaraamatust.
KOOSTISOSAD
- 1 kg pohli
- 1 dl kuiva punast veini
- 1,5 dl vett
- u 300 g Dansukkeri marmelaadisuhkrut (või u 600 g suhkrut)
- 1 rosmariinioks
JUHISED
Loputa pohlad veega ja kurna sõelal. Vala potti, lisa vesi ja vein ning lase keema tõusta. Keeda u 5 minutit või kuni pohlad on pehmenenud. Vala potisisu tihedale sõelale ja lase vedelikul u 30 minuti jooksul välja nõrguda. Ära suru! Kaalu saadud vedelik, lisa rosmariinioks ning lase jälle keema tõusta. Kui kasutad marmelaadisuhkrut, lisa seda ½ kaalutud vedeliku kohta. Keeda segades 5 -10 minutit, kuni segu konsistents muutub ja suhkur on sulanud. Marmelaadisuhkru puhul näed tulemust kiiremini ja keemisaeg võiks olla pigem lühem. Harilikku suhkrut kasutades lisa seda sama palju nagu kaalutud vedelikku ja tegutse edasi samamoodi nagu marmelaadisuhkru puhulgi. Sobiva konsistentsi saamiseks võid teha marmelaadiproovi – selleks pista külmkappi taldrik ja lase jahtuda. Tõsta väike kogus keedust taldrikule ja kalluta veidi. Kui vedelik kiirelt kallerdub, on marmelaad valmis. Kui kallerdumine pole piisav, keeda veel veidi. Eemalda valmis marmelaadist rosmariinioks ja vala potisisu steriliseeritud purkidesse. Naudi magustoitudega, juustulaual, verivorsti või hoopis uluki- või pardiprae juures.
