Stritsel on nagu kringli argisema olekuga sugulane, sest no kellel tuleb tuju näiteks mõnel suvalisel nädalapäeval lihtsalt üks kringel küpsetada. Aga stritslit – miks ka mitte! Tundub lihtsam, väiksem ja mis seal salata, ka puusajoonele ohutum. Tegelikult muidugi suurt vahet pole, sest mõistlik on ikka ühe hooga kaks stritslit küpsetada (kui juba küpsetamiseks läks) ja eks mõlemad siis ju ka ära süüakse. Üks kohe, teist jagub ehk veidi järgmise hommikukohvi kõrvale. Või vähemasti nii töötab minu enda rikutud mõtlemine.
