Kuigi võõrapärased road tunduvad mulle hooti põnevamad ei saa salata, et kodusel retrotoidul on omad võlud. Tihti venib mu toiduplaanide nimekiri ikka päris pikaks, suuresti olenevalt kõikvõimalikest mõjutajatest nagu kokaraamaturiiul, kodust väljaspool söödud toit, blogid, Netflix, podcastid, sõbra eelmise päeva lõunamuljed ja nii edasi. Õnneks ei lase aga kodused kummalisi toite pungil täis inimistusse päris ära eksida ja tuletavad järjekindlalt meelde ka kapsahautist, mannavahtu ja otse loomulikult frikadellisuppi. Selline juurte juurde tagasi hüppamine on tegelikult väga tervistav (ja maitsev ka muidugi) ning tuletab meelde neid ütlusi, kuidas rohi tundub teisel pool aeda rohelisem ja muud säärast. Eks see nähtus kehtibki ka teistpidi – kodusemate toitude aiapool on peale suuremat köögis toimunud eksootikapuhangut vägagi roheline.
