Et asi liiga glamuurseks ära ei läheks ja valitseks kulinaarne tasakaal, siis tuleb kirja panna ka mõni täiesti enesestmõistetav ja proosaline toit, ilma milleta ei ole võimalik (või siis on väga-väga raske!) ühel emal toime tulla. On nende viineritega nagu on, ise ma nendest suurt lugu ei pea, aga lapsed on millegipärast selle naljaka vorstilaadse toote järele hullud. Ja ma usun, et kui neid just igapäevaselt kandikul ei serveeri, siis midagi väga koledat nad tervisega ka teha ei saa.
Viineritest rääkides ei saa üle ega ümber Võluviineri juhtumist. Ma pole küll kindel, kas vastav toode enam poelettidel laiutab, kuid ilmselt mõtlevad tootjad ainult head, kui pakendavad oma toote võlukeppi käes hoidva põrsa pildiga vaakumkotti. See peaks näitama vist, et tegu on lastesõbraliku viineriga või midagi sellist. Läksin õnge ja puhtalt heasoovliku vanemana selle paki koju viisin. Üllatuslikult oli tollal vist 5-ne poeg väga skeptiline ja nõudis selgitusi toote ja tema omaduste kohta. Loll ema sattus seepeale muidugi jutustamisega hoogu ja … nooh, ütleme nii, et pisarates laps nõudis tungivalt, et pakk KOHE poodi tagasi viidaks ja seda viinerit ei tohtivat süüa meie perest mitte keegi, kaasa arvatud koer. Ja et seda kohutavat viinerit ei ole lubatud enam MITTE KUNAGI koju tuua, sest ei või iial teada, mida või keda see võluma kukub! Siit moraal, sihtgrupp “lapsed” on tegelikult väga kirju olemusega ja ükskõik kui tore ema sa ka ei püüa olla, ikka paned vahest täiesti puusse.
Viineripirukaid valmistab igaüks isemoodi, sellest olen ma aru saanud. Oma meetodi leidsin sõbranna vahendusel juba mõned aastad tagasi, mil ma alles harjusin lapsevanemaks olemisega. Pirukad kaovad laualt hetkega, söövad suured ja väikesed. Põhiline ja kõige olulisem omadus on pirukate suurus, vähemtähtis ei ole ka muidugi krõbe ja kohev pärmi-lehttainas ja juustune viiner (see on ka ainus koht, kuhu üks juustuviiner üleüldse sobib, vähemasti minu arvates).
Vaja läheb:
500g pärmi-lehttainast
1 pakk Rakvere juustuviinereid (väikesed!)
jahu taina rullimiseks
muna pirukate määrimiseks
Kuumuta ahi 225c-ni
Rulli tainas õhemaks ja lõika viinerilaiused ribad. Keera viiner tainasse. Võid lahtise tainaosa kas piruka alla peita või kahvliga küljelt kinni suruda. Mõlemal juhul on mõistlik kasutada tainakihtide kinnitamiseks natuke lahtiklopitud muna.
Aseta pirukad mõistlike vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, määri pealt munaga ja küpseta ca 10 minutit või kuni pirukad on kenad ja kuldpruunid.
Tainast jääb ilmselt natuke järgi. Sellest saad samal ajal valmistada endale ja sõbrannale näiteks tomati (võib olla ka päikesekuivatatud), suvikõrvitsa, ürtide ja (valgehallitus-)juustuga maitsvad lahtised pirukakesed. Neid ei taha ilmselt ükski laps ja parem ongi!
6 kommentaari
Piruka sees sobis siis viiner lapsele või pidid need ka tagasi viima? 🙂
Söötsin ikka salaja koerale sisse ja ausõna, temaga ei juhtunud mitte kui midagi! 🙂
kusjuures lapsed pole kaugeltki ainsad, kes viinereid armastavad 🙂 tegime reedel suure ahjulõhe, maitses hästi, jätkus tegelikult ka pühapäevaks….ja mida tegi mees-valis hoopis lasteviinerid külmikust, tegin tomatisalati kõrvale ja viimane lõhejupike läks aknalauale linnukestele söödaks 🙂 ja see pole kindlasti mitte esimene ega ka viimane kord 🙂 restoranides pakutavast lihast ei hakka üldse rääkima-see ei pidavat kusagile kõlbama…
pisike putukas, usutavasti on teie pere järgmised suved sääse ja kärbsevabad, sest sellise roa eest peaks järgnema ikka ülim tänulikkus linnurahva poolt, eks ole.:)) Ja ma tean, mida Sa tunned – mingil perioodil lisati näiteks minu gurmeekatsetustele alati ketšupit, nii et tegelikult polnud eriti suurt vahet, mis sinna taldrikusse tehtud sai.
Mina küll sööks praegu seda väikest pontsakat pirukat :P. Ja mis siin salata, et viineripirukad on ka meil ühed lemmikud.
Liisi, seda on ainult suur rõõm kuulda! Ausalt öeldes mõtlesin tükk aega, kas sellist "retsepti" on üldse mõtet siia kirja panna.:)