Tehnilised probleemid on nüüdseks ületatud ja saab siia jälle midagi üles märkida. Vahepeal olen saanud teada, et riisist on võimalik teha kotlette, kodus SAAB teha vägagi kobedaid tuuletaskuid, endiselt ei maitse mulle hernesupp ja ajutine keskmisest tervislikum toitumine võib olla nuhtluseks maitsemeelele. Nimelt tuleks soola, suhkrut ja maitseaineid toiduvalmistamisel kasutada rohkem kui enda sisetunne lubab, sest teised sööjad kahjuks ei oska mageda toidu kõrval hinnata ükskõik kui peent garneeringut ja hakkimistööd. Samuti on võimalik katta pidulaud suhteliselt lühikese ettevalmistusajaga ja peaasjalikult ausatest külmkapijääkidest, arvestama peab sel juhul ainult keskmisest hoogsama köögi- ja ajuraasu aeroobikaga.
Aga nüüd siis vaarikasupp.Nimetatud magustoitu ei ole teab mis raske valmistada ja sobib see ilmselt ka pidulikumale lauale. Inspireeritud kooli praktilisest supiloengust.:) Jagub umbes kolmele.
Vaja läheb:
Supp
400g vaarikaid (külmutatud)
100ml punast veini
200 ml vett
4-5 spl suhkrut
Jäätis
100g vaniljejäätist
50g kohupiima (mul oli Nõmmiku talu kohupiim, aga sobib ilmselt ka muu pehme ja mitte eriti teralise konsistentsiga toode)
Kate
peotäis kaerahelbeid
u 1 spl suhkrut
Poolsulanud jäätisele lisa kohupiim ja mikserda korralikult läbi, see ei lase jääkristallidel tekkida. Aseta sügavkülma umbes tunniks-paariks tahenema.
Supi jaoks sulata vaarikad ja püreesta kergelt (saumikseriga näiteks). Pane potti ja lisa vein, vesi ja suhkur. Kuumuta segades madalamal kuumusel 15-20 minutit. Suru segu läbi peene sõela ja vajadusel lisa suhkrut. Jahuta.
Rösti kaerahelbed koos suhkruga kekmisel kuumusel pidevalt segades, kuni kaerahelbed on kuldsed ja ühtlaselt karamellised. See võtab aega mõned minutid. Vala segu küpsetuspaberile ja jahuta. Seejärel saad suuremad tükid kenasti sõrmede vahel väiksemaks pudistada.
Kui jäätis on võtnud tahkema kuju ja supp jahtunud, saab alustada serveerimist. Selleks vala supp kaussidesse, aseta sinna jäätisekulbiga tõmmatud pallid ja pudista peale kaerahelbed.
2 kommentaari
Imeilus, sööks kohe ära! Foto sobiks mõne toiduajakirja esikaanele mu arust 🙂
Aitäh, Juc! Ma ise nüüd küll päris nii hästi ei julge arvata, aga keksin ja rõõmustan ilmselt siin veel jupp aega. 🙂