Veinikool ja TEKO

Kui ma nüüd vaatan oma eelmiste kuude postitusi, märkan, et üks igav inimene ei olegi midagi muud tarka oma eluga ette võtnud, kui ainult põll ees ja kulp käes köögis hullanud või siis niisama vahtinud (ilmselt kõiki neid Esmeraldasid, mis televiisor koduperenaistele näitab), sest vahepeal on blogis ikka tükke tühja maad ka.  Ja kui eilne Raadio2 Portaali saatelõik väitis, et inimesed ei oska enam üksi olla ja seepärast tuututavad oma tegemistest nii Facebookis kui blogides, siis mina avastasin, et polegi siin viimasel ajal suurt juttu teinud, vaid ainult retsepte üles märkinud. Seega on suur oht introvertsuse süvenemiseks ning varsti võib juhtuda, et muretsen ka endale kõrvaklapid, mis muusika asemel vaikust mängivad, kuna kodune miljöö ja avatud köök pärsivad loomingulisust. Parem on vist ikka sellist jubedat stsenaariumi vältida.

Niisiis, raporteerin tähtsamatest toidualastest tegemistest. Alates septembrikuust olen püüdnud end veinialaselt harida ja võtan osa Tallinna Rahvaülikooli Veinikooli loengutest. Kuigi ka kodune raamaturiiul sisaldab natuke vastavat kirjandust, ei ole ma suutnud väga pikalt nendesse raamatutesse süüvida. Peale loengut ei ole aga ühe või teise piirkonna või veinisordi raamatust ülevaatamine kuigi raske, nii et mulle sobib selline süsteem paremini. Ja kui algselt kujutasin ette, et loengud on pikad ja igavad, siis tegelikkus on täpselt vastupidine. Peab muidugi arvestama mõne pisiasjaga. Näiteks käekiri võib olla loetav loengu alguses ja loetamatu lõpus. Eelkõige kehtib see degusteerimist sisaldavate loengute puhul. Siin ei ole imestada, kui materjali hilisemal ülevaatamisel lisandub alates kolmandast veinisordist ka joonistusi kajakatest ja märkmeid humoorikamate dialoogide kohta. Samuti võivad kinnistuda väljendid nagu “agressiivne mull”, “pool-lollakas vein” jms., ning võid avastada, et kasutad neid täiesti suvalisel ajahetkel ja täiesti ebasobivas kontekstis.

Sel nädalal alustasin ka TEKO-s täiendkoolitust koka erialal.Tore on kodus lugeda ja katsetada küll, aga kuna siin peab ikka arvestama põhiliselt nii enda kui ka teiste pereliikmete isudega, siis võib juhtuda, et mõni oluline asi täiesti kahe silma vahele jääb. Vähemasti nii arvan mina. Esimene nädal koolis on olnud huvitav ja loodan, et see samas vaimus ka jätkub ning muidugi on väga vahva näha ühes loenguruumis nii palju toiduhuvilisi, kellest suur osa on hobikokad nagu ma vist isegi. Reportaaži loengutest ja kooliköögist ma edasi ei hakka andma, kuid ilmselt jõuab mõni tarkusetera läbi mu enda koduste kokkamiste siiagi.

Nii et elus ja tegus ning varsti hakkan jälle liha ja kooki sööma. Loodan muidugi ka väga pere ja lähisugulaste mõistvale suhtumisele järgmise kolme kuu jooksul, mil mind eriti kodus näha ei ole. Kes oleks võinud arvata, et selle hobiga taolised nähud kaasnevad.