Märkamatult on saabunud uus aasta ja kalendrist vaatan, et suisa veebruar.Viimane aeg on käesoleva aasta soovid veel korralikult läbi mõelda ja kirja panna, sest Hiina uusaasta algab juba nädalavahetusel ja peale seda saab hea õnne korral veel vaid pikki linu. Kuna tagasi vaadates võin julgelt väita, et absoluutselt kõik minu viimased uusaastasoovid on täitunud ja kordades suuremal hulgal, kui seda oodata oskasin, siis arvan, et komme kord selle mõneteistkümne kuu jooksul oma soovidekuhi üle vaadata ja kirja panna kahju kindlasti teha ei saa.
Nimekirjas tähisega 2013 sai olulisele kohale märgitud “rohkem kvaliteetaega pere ja sõpradega”. See tekkis paljuski tänu ühele õdusale õhtusöögile Kalamajas eelmise aasta lõpul, kus kõik oli kohe kuidagi nii paigas, et üürikeseks ajaks ununeski viimane kui üks kiirustamine ja tormamine. Armas seltskond, põnevad jututeemad ja nabani nalja, mis lausa sundis soovima, et sarnaseid vahvaid hetki jaguks ka siia aastasse veel ja veel ja veel. Olgu öeldud, et õhtut ei teinud mitte vähem meeldivaks peremees ise, kes ainuisikuliselt valmistas ja serveeris tervele lauatäiele ahhetavale (PÕHILISELT naisterahvastest koosnevale) külalistehulgale järgemööda nii mitmeid erinevaid hõrgutisi, et võttis silme eest päris kirjuks. Ja seda kõike kadestamisväärse stoilise rahu ja läbimõeldud tegevuskavaga, mida liiga tihti just ei kohta.
Igatahes killukese sellest toredusest nuiasin endalegi ja ei suuda mina seda siinkohal vaka all hoida. Nipet-näpet olen endale käepärasemaks muutnud, sest olude sunnil ei ole mul mõistlik originaalretseptis toodud kogust liiga tihti valmis teha, aga üldjoontes on see külma ilmaga kohustuslik supp siiski täiskoosseisus sama (ehk ainult pisut tomatisem). Niisiis.
Igatahes killukese sellest toredusest nuiasin endalegi ja ei suuda mina seda siinkohal vaka all hoida. Nipet-näpet olen endale käepärasemaks muutnud, sest olude sunnil ei ole mul mõistlik originaalretseptis toodud kogust liiga tihti valmis teha, aga üldjoontes on see külma ilmaga kohustuslik supp siiski täiskoosseisus sama (ehk ainult pisut tomatisem). Niisiis.
Kalamaja läätsesupp
(4 portsjonit)
Vaja läheb:
1-2 sl õli
1 suur sibul, hakitud
2 küüslauguküünt, üsna peeneks hakitud
1 tl koriandriseemneid
0,5 tl vürtsköömneseemneid
1 tl kurkumit
1/2 tl paprikapulbrit
Pisut kaneelipulbrit või jupp kaneelikoort
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
1 l aedviljapuljongit (kanapuljong on ka täitsa sobiv)
400g purk hakitud tomateid
2,5 dl punaseid läätsi
näpuotsaga tšillipiprahelbeid
0,5 sidruni mahl
hakitud peterselli ja koriandrilehti
Hakitud sibul hauta õlis pehmeks , sinna juurde lisa küüslauk ja uhmris peenestatud vürtsid, kuumuta mõni minut lisaks ja sega ka.
Nüüd vala juurde tomatid ja lase keema tõusta.Olgu siinkohal öeldud, et ma ise eelistan iga kell värsket tomatit purgile, kuid praegusel aastaajal on tomatimaitset ilmselt siiski purgis rohkem kui poeriiulil.
Samal ajal lase teises potis ka puljong keema ning lisa sinna seejärel tomati-sibula-vürtsisegu.
Kui vedelik muliseb, võib läätsed sisse kallata. Lase vaikselt podiseda, kuni läätsed pehmed (ca 20 minutit). Peremees ise pakkus alternatiivse võimalusena välja ka segu püreestamise, mis minu arvateski täitsa proovimist tasub, seda enam, et punased läätsed niikuinii oma tahket kuju teab mis hästi hoidma ei kipu. Kui kavatsed seda teed minna, siis just nüüd, peale läätsede valmimist, oleks õige hetk. Hoia igaks juhuks käepärast ka lisakogus puljongit, et konsistentsi oma maitseelistuse järgi timmida saaksid.
Lõpuks juurde veel sidrunimahla, maitsestust soola-pipraga ja peterselli-koriandrilehti sekka. Nii kümme minutit võiks kogu kupatus kaane all veel maitsestuda ja seejärel pole muud, kui kulbiga kaussi ja tiba maitserohelist ilu jaoks peale.
