Suitsumakrellimääre

Külmsuitsu makrellist ehk skumbriast pole ma ausalt öelda kunagi aru saanud, aga mine tea –  võib-olla ühel heal päeval see veel juhtub. Kuumsuitsuga on lood aga palju roosilisemad ja seda kühveldan ma poekorvi ja selat edasi kodukülmikusse suurima rõõmuga. Ja muidugi ikka selleks, et valmistada allpool kirjas olevat leivamääret.

Kergemaks vahepalaks või isegi kiireks eineks sobivad need makrellivõileivad minu meelest imehästi. Eriti sellisel suviseks kippuval ajal, mil käed-jalad pidevalt muid toimetusi täis.Vähetähtis ei ole selle puhtpraktilise leivakatte puhul ka fakt, et tegu on tõelise kameeleontoiduga, mida saab vastavalt vajadusele või olukorrale sobivaks sättida. Leiva ja tomatiga on see minu arvates mõnusalt argine amps, kuid ka peenemale peolauale või veinikõrvaseks sobib sama määre näiteks kergelt röstitud pika saia viiludel koos mõne lisakappari ja hakitud peterselliga garneeritult või miks mitte ka hoopis kurgiviiludel.

  Kui muidu ma toodete rasvasisaldusest suurt numbrit ei tee ja toekamate toitude puhul püüan pigem koguseid jälgida (või siis seda, et need teinekord ka pisut suuremad kogused päris harjumuspäraseks ei muutuks), siis siin kipun ma siiski lahjemat toorjuustu eelistama. Nimelt seepärast, et rasvase ja maitseküllase makrellikala leivamäärdeks muutmine vajab minu meelest juurde vaid pisut tasakaalustavat hapukust ja natuke pehmemat tekstuuri, et seda ikka mugav süüa oleks. Kergem toorjuust teeb selle töö kenasti ära ja ilma raskust lisamata. Viimast siis eelkõige maitset silmas pidades. Tavaline toorjuust sobib siia aga samuti väga hästi. Kindlasti võiks lisada ürte ja ikka korralikult. Mina eelistan tilli, peterselli ja murulaugu kolmainsust, kuid kui kodus satub olema vaid üks nendest, siis jääb nii ka väga maitsev.