Kuna väga paljud on küsinud, et “kuidas oli”, siis panen siia kirja ka väikese muljetamise. Ei olnud tegelikult plaanis ja pildimaterjaliga on seepärast ka natuke nadid lood, ridikül ka kahjuks seekord fotoaparaati ei mahutanud. Instalugudes on aga mõni meenutus õnneks olemas ja kõige parema kvaliteediga mobiilisalvestus läheb siis seekordseks avapildiks, nii et palun mitte pahandada esteetilise ebakõla pärast.
Nädal algas siis nimelt vägagi meeleoluka Ideas/Flavours/Experiences toiduüritusega, mis toimus Kultuurikatlas käsikäes Joogifestivaliga. Kohe alustuseks olgu öeldud, et tõeliselt tore on siinsamas meie väikeses Eestis nii lähedalt näha ja kuulda toidumaailma suurkujude kogemusi ning lugusid. Väga loodan, et see traditsioon ka edaspidi jätkub. Huviliste arv tundus mulle algul küll nadivõitu, kuid Joogifestivali ja tõenäoliselt sellega kaasneva soodsama sissepääsu ning White Guide hindamisel osalenud restoranirahva arvelt kasvas see pärastlõunaseks ajaks päris korralikuks saginaks. Restoranide edetabelit ma siinkohal kommenteerima ei hakka, aga kõik kes soovivad, leiavad selle siit.
Muidugi meeldis Heston Blumenthali siiras ja avatud sõnavõtt, olenemata sellest, et liiklusolud lubasid sellest alles poole pealt osa saada. Olen aga vägagi nõus, et eneseteostuse suurim vaenlane on hirm. Blumenthali nõuandeks selles osas on võtta oma elus pealtvaataja rolli asemel kangelase oma, väikeste võitude üle rõõmu tunda ja nii julgustükkidele kasvupinnast rajada. Lihtne öelda, raske teha, aga kahtlemata tõsi. Rõõm oli näha ja kuulda ka kodusest raamaturiiulist juba tuttavaks saanud Niklas Ekstedt’i inspiratsioonilugusid. Näiteks sai elusal tulel kokkamisest tema suur kirg hoopis olude sunnil, sest suvisel ajal ei olnud võimalik ehitusjärgus majja kuidagi moodsamaid võimalusi hankida. Niisiis tuligi pajad, malmpannid ja lõkketuli appi võtta. Eks igalt esinejalt oli aga midagi uut ja põnevat teada saada. Näiteks seda, kui peeneks on võimalik restoraniturundusega tänapäeva tehniliste võimalustega minna ning kuidas külastajaid nende endi teadmata kiiremini lahkuma sundida või siis vastupidi õhtusel ajal pikemat aega mõnusalt aega veetma saada. Või mis õhutab toidukohas tervislikumaid või hoopis vastupidiseid valikuid tegema. Selgub, et taustamuusikal on tohutu jõud.
Ka teine, rohkem meediamaailmale pühendatud plokk, oli meeleolukas, kuigi kordades väiksema pealtvaatajate hulgaga. Viimasest oli muidugi kahju. Kahju oli ka sellest, et esimese hooga ei leidnud ma seda va Puupakusaali üles ja mind juhatati hoopis ühele teisele, restoranirahvale ja teenindusele keskenduvale loengule, mida ma kavast ei leidnuki. Oli ka huvitav, aga minu jaoks ehk veidi liiga spetsiifiline. Peale tõhusamaid otsingumeetmeid jõudsin aga õnneks õigesse saali ka. Sloveeniast pärit ajakirjanik Kaja Sajovic kurtis näiteks, et nende kohalik lugeja ei võta põrmugi hästi vastu high-end restoranidest kirjutatud lugusid nagu ka maailma mastaabis Sloveenia tõmbenumbriks saanud Ana Roš’i ja tema restorani Hiša Franko kajastamist. Minu suureks üllatuseks ütles ta, et kirjutab Anast pigem nii vähe kui võimalik, sest suurem osa kaasmaalaste kommentaaridest on negatiivsed. Sajovic on muide ka kaastoimetaja Ana Roš’i peagi ilmuvale raamatule “Sun and Rain”, mis peaks sisaldama nii lugusid Ana elust enesest, aga ka retsepte. Rootsi toiduentusiasti ja ürituselgi üles astunud ajakirjaniku Mattias Krooniga koos ette võetud angerjapüügilugu meenutas Sajovic aga küll hea sõnaga. Esindatud olid veel nii Financial Times, Rootsi Gourmet Magazine ja Türgi mainekas ajakirjanik Aylin Tan. Kuigi sõnavõtud olid toredad ja nalja visati palju, siis jäi kõlama kriitika tänapäevase kiir- ja klikimeedia osas, kus sageli ei parandata teistest artiklitest kopeeritud lõikude kirjavigasidki. Jututeemad olid muidugi palju laiemad, kui siin kiirelt ette on võimalik vuristada.
Võtsin osa ka vee meistriklassist, kus tiitlitega pärjatud sommeljee Alice Bongiorni juhendamisel sai palju paremini selgeks, millal ühe või teise toidu/veini juurde sobib rahulik või mulliga vesi. Kui päris aus olla, siis veel mõni kuu tagasi tundus see teema minu jaoks natuke juuksekarva lõhki ajamisena, aga tõepoolest saab nii maitseelamusi veelgi pikendada ja ka täiendada. Järele proovitud! Fakt on aga see, et nüüd tuleb hakata õhtusöökide kõrvale tellima samuti mõlemat – nii mulliga kui mullita vett.
Paraku kattusid mõned esimese ja teise osa loengud ning Nordic Cicerone Cup’i ehk Põhjamaade parima õllesommeljee valimised ning ka hea tahtmise korral ei olnud võimalik ennast toimuva vahel osadeks jagada. Nägin ainult võistluse võitnud Helen Aasmanni viimast etteastet, mis aga muidugi isegi pelgalt pealtvaatajana käed värisema pani. Tohutu pinge ja žürii ning pealtvaatajate kritiseerivate pilkude all selliste pedantset täpsust nõudvate ülesannetega hakkama saamine on minu arvates ikka tõeline vägitegu. Ja see jutt kehtib muidugi kõigi finalistide kohta.
Joogifestivali tootjate ala väisasin samuti põgusalt, aga tegime kursaõe ja klaasidega kiired tiirud erinevate rabarbrivahuveinide lähistel. Saime maitsta näiteks pea aasta pärmisettel seisnud ägedat vahukat ja väga meeldis mulle ka Habaja Viinavabriku traditsioonilisel meetodil valminud “Rabarber”. Kodukappi võtsin Murimäe “Viveinaks” punaveini, et saaks külalisi puhtalt oma lõbuks veini päritoluga segadusse ajada. Murimäe kuslapuuvein “Ukulele” pälvis muide ka Joogifestivali parima puuvilja-marjaveini auhinna ja selle üle saab ainult rõõmus olla (ütleb paar kuud tagasi isegi Murimäe viinamarjatalgutel osalenud siinkirjutaja).
Ausõna, tegin praegu nii lühidalt kui sain. Igaks juhuks ütlen ka, et see on puhtalt omal algatusel kirjutatud lugu ning ausõna, väga tore ning hariv oli. Loodan, et järgmisel aastal jälle!