Alles peale lennukipiletite soetamist saabus muidugi teadmine, et augustikuine Pariis võib-olla märksa rahulikuma tempoga, kuna kohalik rahvas ja ka arvestatav hulk restorane-kohvikuid veedavad just sel ajal harilikult rõõmsasti suvepuhkust. Aga mis teha. Kriipsutasin to-do listist pooled maha ja hoidsin pöidlaid pihus. Tasub järgmisel korral meelde jätta.
Kolme päevaga saab Pariisist muidugi ainult väikese ampsu, kuid heituda pole tarvis, sest „Paris is always a good idea“, nagu Audrey Hebpurn juba „Sabrinas“ ütles. Tagasi sinna võib ja tulebki jälle minna, selles pole kahtlustki. Mõned toredamad paigad, kuhu sel korral sattusime, kriban siia ka üles.
Le Grand Bain – Kui Pariisiga veel väga sina peal ei ole, võib restorani asukoht Belleville’i proosalisemas linnaosas tunduda kahtlane, kuid kohapeal valitsev õhkkond on igati tore ja sõbralik. Igas mõttes sõbralik on ka menüü. Eriti toidusõbrale, sest enamik roogadest on väiksemates, aga samas ka jagatavates proportsioonides ja nii saab korraga proovida mitmeid ja väga erinevaid maitseid. Ausalt öeldes oleks patt kui seda teha ei saaks, sest toidud, suuresti ka taimset masti, olid lihtsalt suurepärased. Väljanägemiselt lihtsad, kuid hoolikalt läbi mõeldud ja kõvasti ettevalmistuskadalippu läbinud, mida oskas hinnata tõenäoliselt enamik pilgeni täis restoranis viibijatest. Ka ilma vilede, kellade ja lämmastikutossuta. Kõik lihtsalt nautisid nii toitu kui seltskonda ja sellest kõigest osa saada oli juba omaette elamus. Menüü on restoranis hoopis kriidiga tahvlile kritseldatud ja võib reaalajas muutuda, aga teenindajad vuristavad selle koos selgitustega ette kenasti ka inglise keeles ning soovitusi hõikasid meile kohe sekka ka kõrvallauas einestajad. Ja ma ei tea, kas see oli puhtjuhuslik kokkusattumus või plaanipärane tegevus, aga meie ettekandjaks sattus Peterburist pärit tore tüdruk, kes teadis nii Tallinnat kui Tartut ja kellega sain peale paari klaasi veini juba väga edukalt ka oma konarlikku vene keelt harjutada. Suurepäranekoht näiteks käputäie sõpradega einestamiseks. Ja lipsu võib küll koju jätta.
Candelaria – Pealtnäha liigagi tavaline taco-koht, kuid ukse juures astus meile ligi suure kapi mõõtu turskemat sorti meesterahvas ja küsis kohe otse, kas tahame süüa või pigem niisama tipsutada. Et kõhud olid täis, siis tunnistasime ettevaatlikult viimast. Selle peale juhatati meid takosõprade seljataga asuva, seinaga ühte sulavat tooni ukse suunas, mida me esimese hooga hästi üles leida ei osanud. Teisel pool seda asus hoopis teistsugune maailm koos küllaltki glamuurse ja sumedalt küünlavalge mescaliurkaga (mis muide seisab juba mitmendat aastat ka 50 maailma parima baari hulgas), kust ei puudunud osavad baarmanid, põnevad kokteilid ega muidugi ka DJ. Olgu ka öeldud, et Naked & Famous + La Nińa Mencha = pure evil…
Shu – Millegipärast meenutas selle restorani uksest sisse pugemine mulle filmi „Being John Malkovich“, kus peategelane töötas just sama tillukeste ustega vahekorrusel asuvas kontoris. Õnneks laed olid restoranis siiski pisut kõrgemad. Sattusime istuma kohe teenindusluugi ette, mis oli eriline vedamine, sest end vaid pisut istumisaluselt kergitades, sai köögis sebimist väga hästi jälgida. Eraldi privileegiks oli ka see, et luuki kasutati ainult meie tarbeks ja peakokk isiklikult ulatas road kohe kui need valmisid koos vajalike selgitustega. Restorani sisenemisel, vabandas teenindaja muide veel ette ja taha et kõik head kohad olid meie reserveerimise hetkeks juba võetud, kuid minu meelest oli see muidugi parim istekoht terve restorani peale. Kogu teenindus käis nagu kellavärk ja kui järele mõelda, siis väga süsteemne on ka kogu üldisem korraldus. Shu ei ole suur, on avatud vaid kuuel õhtul nädalas ning valida saab kolme erineva pikkusega menüü vahel, mis sisaldavad suuresti erinevaid ampse, paari hooajalist suutäit, suppi ja magustoitu. Selline konkreetsus teeb olukorra lihtsamaks kindlasti restoranile, aga ka minusugusele otsustusvõimetule kliendile, kes hea meelega kõike proovida sooviks. Põneva käekirjaga menüü, kus sashimi ja sushi kõrval oli teiste hulgas ka näiteks foie gras kushiague (jaapanipärane frititud suupiste) ja muidki põnevaid mugandusi. Suurepärane magustoit ka muide , mis aasia restoranide puhul ei olegi nii tavaline.
Sherry Butt – suuresti viskimaitseline baar Marais linnaosas õdusa sisekujunduse ja fenomenaalsete kokteilidega, mille koostisosad tõstavad kulmud esimese hooga vist paljudel juuksepiirini. Aga nii peedi-džinni, kui herne, matcha ja kummeliga rummikokteil maitsesid hästi ja ka ülejäänud menüü tundus seda arvestades vägagi paljutõotav.
Mul ei möödu vist ükski reis ilma turulkäiguta. Seekord sattusime Aligre turule, mis on üks Pariisi vanematest ja kuuldavasti ka soodsamatest turgudest . Arvestades, et viigimarju olin olude sunnil vaid mõned päevad enne reisi Stockmannist ostnud ligi 20 eurose kilohinnaga ja seal sai sama koguse kolmekaga kätte, kõlas see vägagi usutavalt, aga õnneks on viigimarjahooaeg ja mõistlikud hinnad praeguseks ka muidugi juba Eestissegi jõudnud. Igatahes tore koht uitamiseks ja maitsmiseks igale toidusõbrale, lisaks turuhoonele on toidukraami ja erinevate toidupoekestega varustatud ka terve hoone tagune tänav. Kohe turuhoone taga asub aga ka vanakraamiturg, kuhu tasub samuti sisse põigata. Airbnb ja köögiga varustatud turist on sellel turul igatahes õnnega koos, aga niisama siit-sealt juustu-puuvilja maitstes saab ka kerge eine tehtud.
Makroonihimu taltsutamiseks ei ole Pariisist vist küll paremat kohta maapeal, sest neid sai seal isegi liiga korralikult degusteeritud. Makroonihulluse algallikaks peetav Ladurée on suuremate ja väiksemate poekestega tugevalt esindatud ja neist mööda vaadata ei õnnestu ilmselt küll kellelgi. Mulle jättis aga palju kustumatuma mulje nii valiku kui maitsete poolest hoopis Pierre Hermé. Eks kõik toidusse puutuv olegi aga maitse asi. Maiustamisruumi jagub ka lisaks nimetatud makroonigurudele muidugi veel kõvasti. Alain Ducasse šokolaadipoekestes näiteks. Mul jagus sealt kaasa ostetud kotikesest täpselt päevaks ja plaan see koju kaasa võtta ununes juba teel hotelli.
Merci – jälle Marais linnaosas ja jälle suurepärane paik. Marais on üldse väga kena kant ning Pariisi sattudes võiks seal küll kindlasti mõned aeglasemad ja mõnusad jalutustiirud teha. Selles konkreetses poes leidub aga kõvasti disaini ja sisustuskraami, aga ka riideid ja aksessuaare ning tegelikult vist kõike. Mulle avaldas aga muidugi enim muljet nõude ja söögiriistade valik, mille tarbeks tuli kohvrisse igatahes ka pisut lisaruumi tekitada. Seiklesin selles poes veel põlle otsides ühelt korruselt teisele ning ühel hetkel avastasin, et olen tumemustas ja täiesti valgustamata liftis koos šikis mustas ülikonnas ja vägagi tumedanahalise meesterahvaga. Nii me siis seisme seal pilkases pimeduses. Kangesti ajas naerma, aga suutsin end napilt talitseda.
Ma arvan, et lausmammutpostituse vältimiseks on aeg jutt kokku tõmmata. Vuristan ruutu veel siia otsa, et kui kohapeal aega vähe, aga toiduhuvi palju, siis tasub sisse põigata ka Lafayette toiduosakonda, mida hiigelmõõtude tõttu on küll imelik osakonnaks nimetada. Paljud tuntud tootjad on aga seal kas eraldi müügileti või siis kauba näol esindatud ka siis kui väiksemad poekesed puhkavad või on näiteks nädalavahetustel varem suletud. Ja kindlasti on Paris by Mouth sait heaks abiliseks Pariisi maitsete virr-varris orienteerumisel. Eriti kui näiteks augustikuus pole aimugi, millised restoranid on avatud ja millised mitte. Ja kui sul, armas lugeja, on mõni Pariisi puudutav ere kogemus või soovitus, siis ära hoia seda vaka all, vaid jaga kindlasti allpool asuvas kommentaariumis!
Au revoir et merci beaucoup!
