Head uut aastat! Ja millega seda blogiaastat ikka alustada kui mitte ühe toeka hommikupudruga, sest eks seda praegust aega võib piltlikult ju ka aasta hommikuks nimetada ( ei ole aga tegelikult nii, et õhtusöögi aeg on alles detsembris). Kuigi see toit siin võib tunduda taotluslikult tervislik, ei saa ometi öelda, et midagi minu toitumise või muu elukorralduse juures nüüd alanud aastalävel kardinaalselt muutuma peaks hakkama.Kui siis võib-olla ainult seda, et kodu vajaks ühte korralikku kondomarit, blogida võiks rohkem ja lugeda samuti. Muus osas kavatsen endiselt jälgida 80:20 reeglit, kus enamuse ajast püüan olla eluviisidelt tervislikuma poole peal, kuid kui satun kuskil vehkima veinipokaali ja koogitükiga, no siis on järelikult selle 20% aeg. Püüan seda joont natuke ka siia üle tuua, aga ei luba esialgu midagi, sest alanud aastal olen otsustanud muide ka rohkem teha ja vähem lubada.
Pudruga on isiklikult minul olnud vastakad tunded – mingil perioodil vihtusin seda süüa päris korralikult, kuid on olnud ka perioode, mil suures süsivesikuhirmis seda pea täielikult vältisin. Praegu on meie suhted leebunud ja puder ilutseb hommikusöögilaual nii paar-kolm korda nädalas. Jälgin aga kogust ja üle 200 grammi korraga seda taldrikusse ei maandu (inimeste energiavajadus on aga erinev ja see mis sobib mulle, ei pruugi sobida sulle). Minu meelest sobibki selline hommikusöök pigem jahedamasse aastaaega, sest kes see kuumal suvehommikul ikka auravat pudrukaussi igatseb (ok, meie ilma puhul võib olla erandeid – see väljend “kuum suvehommik” tundus möödunud aastat arvestades juba piisavalt imelik). Ka maitsemeel on muutunud, sest kui enne sõin putru ainult soolahelveste ja võiga siis nüüd armastan pigem magusamapoolset. Ma pole kindel, kas see tulenub nüüd vanusest, sellest, et teen rohkem trenni või lihtsalt seepärast, et magusamat putru on kuidagi lihtsam erinevate katetega varieerida. Moosi pudrul ei salli aga endiselt, vaid pigem magustangi seda erinevate marjade-puuviljadega. Ja kaneeliga.
Konkreetsest pudrust niipalju et nii kui ökopoes kooritud kaerateri nägin, tekkis kohe suur tahtmine neid proovida ja pudruna on nad küll imehead nii vahelduse mõttes, kui ka maitselt muidugi – nagu kaerahelbepudru ikka, kuid terad vetruvad hamba all nagu kruubid (mida need kooritud terad muidugi tegelikult ongi). Kestade puudumise tõttu ei saa seda putru nüüd küll päris täisterapudruks nimetada, kuid kes kardab, et midagi olulist puudu jääb, võib lisada pudrule mõne supilusikatäie kliisid. Leotamine on siin suureks abiks, sest muidu keevad terad täpselt sada aastat. Tegelikult tasub leotamine ennast ära ka pea iga pudru puhul, sest nii valmib see hommikul kordades kiiremini ning on leebem ka seedimisele. Seda, millise kattega putru süüa, saab igaüks vastavalt oma kapisisule otsustada. Mulle meeldib banaan mustikatega, kuid ka mitte alati. Küll aga soovitaks marjade osas jääda praegu truuks kodumaisele sügavkülmikukraamile, sest imporditud värsked mustikad ja muud marjad pole käesoleval aastaajal küll teab mis vitamiini- ega maitsepommid.
KAERATERAPUDER
kahele
100 g kooritud kaerateri
2 dl + 1sl magustamata mandlipiima (sobib ka muu taimne või harilik piim)*
2 dl vett
sorts sidrunimahla
kaneeli
2 tl mandlivõid (või maapähklivõid)
1viilutatud banaan
2 sl (külmutatud) mustikaid
Lisa kaerateradele õhtul nii palju vett, et need oleksid kaetud ja leota üle öö. Hommikul kurna terad sõelal ja loputa. Vala potti ning lisa 2 dl vett ja mandlipiim ning keeda u 15 minutit, vahepeal segades, kuni pudru on parajalt paks. Vajadusel lisa veel sorts vett. Maitsesta puder näpuotsatäie meresoola, kaneeli ja sortsu sidrunimahlaga.
Sega mandlivõi 1 tl mandlipiimaga ja soovi korral lisa veidi sidrunimahla.Nii saad tihti üsna tihkele mandlivõile vedelama tekstuuri ja see seguneb pudruga paremini. Kata puder banaani ja mustikate või muude meelepäraste marjadega ning tripsuta peale mandlivõisegu. Soovi korral lisa veel veidi kaneeli.
*) – olenevalt piimast võib vee-piima vahekorda muuta. Näiteks kookospiim on minu arvates liialt tugeva maitsega ja seda oleks ehk parem lisada vaid sortsuke. Tavalise piima puhul eelistan ka pigem kasutada rohkem vett ja vähem piima, kuid mandlipiima ja näiteks kaerapiima mahedam maitse ei tee pudrule liiga ja sellega ei pea koonerdama. Kõik oleneb aga maitsest – püüa leida see enda jaoks kõige õigem variant.
2 kommentaari
Kui mahe kaerateri ostsin poest siis mis toitu nendega saab teha,kuidas need kestad sealt ümbert kätte saab?
Hei! Need siin pudru sees on juba eelnevalt kooritud terad ehk siis põhimõtteliselt on tegu kaerakruubiga. Kui ostsid koorimata terasid, siis ega ise kestasid sealt ümbert eemalda polegi ilmselt väga mõistlik ja lihtne. Ma ise ei ole ausalt öeldes seda koorimata varianti kasutanud. Aga pakun välja, et saad aga neid näiteks vast samuti leotada ja hariliku kaerahelbepudru valmistamisel koos kaerahelvestega kasutada (natuke teri ja enamus helbeid siis pigem ja ilmselt peaks leotatud terad ka veidi varem keema panema) või ise kaerapiima valmistada, idandada. Eks pusimist ja katsetamist on rohkem, aga plussiks on muidugi see, et tervist ja kiudaineid on nendes kindlasti rohkem kui kooritud terades.