Tuleb välja, et risotot saab valmistada peaaegu kõigest. Kõrvits, seened, kana, rosinad, pähklid ja palju muud, nimeta aga, kõik sobivad sinna kenasti. Seekord sai proovitud hoopis suitsulõhe ja spinatiga varianti ning ei saa öelda, et varem oleks pähe tulnud risoto sisse kala pista.
Paljud, kaasa arvatud ma isegi, arvavad, et risoto keetmine on üks aega ja tähelepanu vajav tegemine ning lihtsam on hoopis üks itaaliapärane pasta kokku keerata. Jelena Kostjukovitš oma raamatus Gusto väidab aga, et itaallaste endi arvates on asjad hoopistükkis vastupidi – kui pasta al dente valmidusastmeni keetmine ja kujuga perfektselt sobituva tekstuuriga kastme leidmine on üks tõsisem teadus, siis risoto puhul ei lähe tarvis muud kui paarkümmend minutit mehaanilist segamistööd ja toit ongi laual. Olgu öeldud, et see on minu arvates üks lugemist vääriv raamat, kus maakonniti itaallaste söömisharjumusi, ajalugu ja toiduga seotud põnevaid fakte kirja on pandud. Eestikeelne veel pealegi. Ainuke asi, mis pisut häirib, on indeksi puudumine raamatu lõpust. Et kui tagantjärele tekib küsimus miski roa või muu fakti kohta, siis tuleb terve teos läbi lapata ja loota, et õige lehekülg kuidagi õnnega pooleks ikka silma alla satub. Aga eks seda mälumahtu võiks muidugi endal ka pisut rohkem olla.
Siinsel risotol pole vist küll itaallastega eriti mingit pistmist. Pigem on tegu natuke põhjamaisema tõlgendusega. Idee pärineb siit Nigel Slateri sulest, kuid laisa inimesena ei hakanud ma kala keetma ja lõhe roosakas värv tundus spinati rohelisega kuidagi kenam ja pidulikum. Hea tuli ikka ja poleks ma jaole saanud, oleks mees vist terve pannitäie üksi sisse vihtunud. Kusjures kala ei kulu üldse palju – mõnusa suitsuse maitse saab roale juba väga vähese kogusega ja rohkem oleks vist juba liiast. Jätkub kahele.
Vaja läheb:
ca 30g võid
1 sibul
200g risotoriisi (mul oli arborio)
2,5 dl kuiva valget veini
8 dl kalapuljongit
1 potike spinatit
100g kuumsuitsulõhet
(parmesani)
Aja puljong eraldi nõus keema. Vähenda kuumust, aga hoia kergel tulel kogu risoto valmistamise vältel, et kuum puljong käepärast oleks.
Kuigi segamisega on tegemist, saab selle kõrvalt ette valmistada ka kala ja spinati või siis teha need toimetused juba varem. Kala tuleks nahast ja võimalikest luudest puhastada ja tükeldada, spinat pesta.
Kuumuta paksupõhjalises potis või sügavas pannis või, lisa peeneks hakitud sibul. Kuumuta keskmisel tugevusel klaasjaks, lisa riis. Sega ja kuumuta läbi. Lisa vein. Kui vein on riisi imendunud, hakka kulbiga järjest puljongit lisama, ise koguaeg segades. Tee seda niikaua kui riis on pehme, aga hamba all veel pisut vastupanu osutab. Viimasena lisa koor. Aega peaks risototegu võtma nii 20-25 minutit ja tulemus peaks jääma parasjagu pudrune, kuid selgelt eristatavate riisiteradega.
Viska sekka kala ja rebi hulka spinatilehed. Sega ja maitsesta vajadusel soola-pipraga.
Soovi korral sega lõpuks veel juurde killuke võid ja puista peale parmesani. Valmis ongi!
2 kommentaari
Pean ütlema, et risotot teha on just nii lihtne, nagu Sa kirjeldad. See lihtne risoto on mulle aga kirjeldamatuid kannatusi põhjustanud 🙂 Tänaseks arvan koguni, et siiski leidub üks toit, mis mulle ei maitse, kui veini osa välja arvata 🙂 Mõistus muidugi ütleb, et pole võimalik, et itaallastele mokkamööda asi mulle ei meeldi..Alguses kahtlustasin, et võtan seda raamatutarkuse järgi kui kiirtoitu (mida ta tegelikult ongi) ja teen seda valesti ehk segan liiga vähe, tärklis riisiterast ei eraldu, mistõttu paljukõneldud mõnus kreemisus ei saabu. Hakkasin segama nii palju, et tulemuseks oli liimjas käntsakas potipõhjas. Ere näide sellest, kuidas inimesel on kalduvus lihtsad asjad keeruliseks mõtelda ja kõik ära rikkuda.
Aga ega mu meel pole veel lõpp-sõna risotode kohta öelnud, kuniks heas Milano restoranis pole proovinud, annan veel risotole mõne võimaluse.
Vot kus, või tema ei söö risotot!:)Siin võib aidata ilmselt tõesti kas aeg või üks hea Itaalia ristorante. Ega minagi mingi risoto-ekspert pole, aga olen aru saanud, et see segamise osa tõesti päris oluline on – max minutikese võib kahe segamisseansi vahele jätta. Piisav kogus kuuma vedelikku iga imendumise järel on teine asi. Aga kui pisutki lohutab, siis mina näiteks vihkan endiselt koriandrit ja kunagi oli mul suur probleem avokaado ja baklažaaniga.:)