Amsterdamist armastusega

Saialaar Noordermarkti turul

“Aaa, foodporn! Right?” noogutas ruudulisse mantlisse pakitud hallipäine vanamees mu kõrval kõiketeadva muigega, kui Noordermarkti turul parasjagu uhket saialaari fotoaparaadi kaadrisse sättida üritasin. Tõepoolest, kui normaalne see ikka on, et täiskasvanud naisterahvas ühe saiakuhja peale sedavõrd pöördesse läheb. Nõustusin ja noogutasin vastu.

Amsderadami kanalites väga levinud paatelamud, mis tekitavad tahtmise poolmerekaru elu isegi proovida. Järgmise Amsterdami-visiidi eelistatuim ööbimiskoht!.

Amsterdamlasi ja kõiki Hollandi elanikke peetakse õnnelikumateks terves maailmas, sest kõikides rahulolu-uuringute tulemustes pendeldab see vahvlipuruse naerusuuga rahvas vähemalt esikümnes. Tõsi see ilmselt ongi, sest enamus inimestest  kas vuras jalgratastel õndsa naeratuse saatel mööda linnatänavaid või üürgas sama tegevuse juures täiest kõrist kaasa laulda mõnda parasjagu kõrvaklappidest kostuvat lugu. Rattateel koperdavate turistidega oldi harjunud ja neisse suhtuti kummalisel kombel ilmse heatahtlikkusega. Kohtasin nelja päeva jooksul vaid ühte räuskavat naist, kes käredal briti aktsendil oma vagurat meest sõitles ja seda ka põhjusel, et too oma Facebooki sõpru liiga tihti jutuks võttis.

Rattarahvas, kes võiks vabalt omada ka rekordit leidlike parkimismeetodite osas. Nt.reedeõhtused tänavaäärsed külakuhjad jalgratastest on vaatamisväärsus omaette.

Nelja päeva jooksul näeb uskumatult palju Amsderdami ja kui jalad täitsa villi joosta, siis ilmselt rohkemgi. Süüa jõuab samuti palju.  Oma esimesed ja viimased toiduvitsad saime kohe päeval number üks, kui kanepihõngulise ja vastukaaluks magnooliaõites Rembrandti väljaku lähistel pealtnäha täiesti kenasse hipsterkohvikusse lõunasöögile maandusime. Tuleb välja, et nii kaheksa eurot maksev lõhe-avokaado burger võib tähendada ka õhukest suitsulõheviilu kahe väikese avokaadopooliku vahel. Lisanditeta. Loomulikut ei suutnud ma oma kaaslase nördinud näo peale naeru pidada ja jagasin temaga oma täiesti mõistliku suurusega vaid kergelt üleküpsenud shakshukat. Kes aga soovib värskelt pressitud mahlu või klubivõileiba vaid pisut eemal turistidest pungil väljakust, siis Toon Kitchen sobib selleks küll kenasti. Ärge tellige ainult seda va burgerit kui see pole just eesmärk omaette.

Edasi läks aga kõik ainult paremaks. Täiesti ülivõrdes suurepärase toiduelamuse sain restoranist De Kas, mis maakeeli peaks tähendama kasvuhoonet ning tegelikul kujul seda ka on. Frankendaeli park, kus restoran asub on linnakärast pisut eemal, kuid seal ringi jalutades võib kohata vägagi värvikat seltskonda. Näiteks lendavaid taldrikuid pilduvaid koeraomanikke koos karvaste kaaslastega, vanamehi, kes lõunatundidel juba teab kui mitmendat õllepudelit avavad ning poolalasti ringi tormavaid ja mänguväljakul turnivaid lapsi ( olgu vahemärkusena öeldud, et amsterdamlased on teinud head tööd uue liigi – pingviininimese aretamisel, sest 5-10 kraadises “kuumuses” ei kandnud peakatet ükski laps ning maikades noormehi ja plätudes naisterahvaid võis kohata linnatänavatel nii mitmeidki).

Karulaugukuhjad ja nartsissisülemid Frankendaeli pargis

De Kas, mis tõlkes tähendabki kasvuhoonet

De Kas ise on samuti erilise atmosfääriga koht, selle kõige paremas tähenduses, mis rabab ehtkalvinistliku praktilisuse, sõbraliku olemuse ja muidugi suurepärase toiduga. Suur osa menüüst kasvab kohapeal, kasvuhoonemaja aiandipoolel, kuhu iga külastaja sisse võib astuda. Ust ei tohi ainult lahti jätta, et kasvuhoones ringi lendavad mesilased söögisaali ära ei eksiks. Muidugi ma tean, milline on peenras kasvav salat ja rabarber, kuid ometi oli meeliülendav äratundmisrõõm näha just äsja piinlikult puhtaks lakutud taldriku peategelasi kenas sõduririvis kasvamas. Eriti meeldib mulle seik, et restorani asutaja Gert-Jan Hageman, kes kunagi peakokana teenis Michelini tähe restoranile Vermeer, omab siin lisaks asutajastaatusele ka peaaedniku tiitlit hoolitsedes aiandikasvandike eest ning viies sealsamas muide soojematel kuudel läbi ka aiandusalaseid workshope. Pregused peakokad Jos Timmer ja Wim de Beer on päris hiljuti tulnud samuti Michelini-taustaga restoranist Rjiks.

Küpsetatud sigursalat, Remeker-juustu, metsapähklite ja pirniga

Oad sidruni, muna, cremolata ja haputaignaleiva krutoonidega

Pardifilee bulguri, pistaatsiapähklite, küpsetatud peedi ja mädarõikaga

Rabarber leedrisiirupi, sidrunisorbeti, besee ja tüümianiga

De Kas’i kasvulava

Esimese käigu peaosaline – salatsigur

Sidrunipuud, taamal ka mesilaste “korter”

Pisut ekstreemsemate toiduelamuste poole pealt soovitan ära proovida Hollandi sugemetega tänavatoidu Frens Haringhandel’i putkast lilleturu kõrvalt, mida võib vist nimetada ka heeringa-hot-dogiks. Nimelt pistetakse seal kahe hot-dogi saia vahele suur tükk heeringat ja kamaluga hakitud sibulat. Kõik. Olin ausalt öeldes üpris veendunud, et tegu on paraja jamaga kui seda kombot nägin, kuid mahedamaitseline sibul ja SEE heeringas…. Midagi rohkemat see võileib ei vajanudki ja maitses üllatavalt hea. Samuti julgen mõnusa hommikusöögikohana soovitada Greenwoods’i kohvikut Keizerzkrachti tänaval, kuid võiks vastu panna kiusatusele tellida muna Benedicti moodi – see kõige peenemalt kõlav roog sisaldabki ainult kahte saia singiviilude, pošeeritud muna ja hollandaise kastmega (mida nimetus põhimõtteliselt ja umbes-täpselt ju tähendabki). Ülejäänud pošeeritud munadega rogade näol on tegu aga sama toiduga, mida serveeritakse aga kena köögivilja ja salatilisandi ning soovi korral ka lõhekalaga. Meie kodutänava nurgal asuv Vlaamsch Broodhuys on aga samuti tore koht, kus hommikusaiakest kohvi kõrvale haugata või pärastlõunal karbike makrellirillette’i ja päts mustmiljonist saiavalikust koju veini kõrvale kaasa haarata.

Parkimine on amsterdamlaste põlisoskus

Jordaan

Eraldi märkimist väärib minu meelest veel Jordaani linnaosa, oma kergelt hipsterliku oleku ja kunstilembese atmosfääriga. Jordaan ei ole kuidagi seotud Jordaaniaga, vaid tähendab tõlgitult hoopis lilleaeda ning tänavadki seal on valdavalt lillenimelised. Ehk siis Amsterdami Lilleküla, mis meenutab Kalamaja.:) Sealne Noordermarkt’i turg, mida juba loo algul mainisin, on ka igati tore koht, kus saab kõhu täis ka ainult degusteerides. Pool turust kuulub valdavalt mahetoidule ja pool vanakraamile, viimase sekka kuulub ka paras ports  keraamikakunstnikke ja ehtemüüjaid. Toidupoolel kohtab suursuguseid juustulette, austrikaupmeest, kes su silma all karbi avab ja klaasikese mulli juurde pakub, seenelette, mis juba varakevadel torbikseente ja mürklilademetega silme eest kirjuks võtavad ning palju-palju muud.

Kodune pannkoogikohvik Noordermarkti turul

Ürdilett, mis pakub karbiga kaasa ka omatehtud salsa verde’t ja teisi ürdikastmeid.

Laupäevahommikune pop-up austrikohvik, hädavajalike lisadega nagu austriavaja, mullijook , sidrun pluss veel mõni maitseaine.

Uskumatu seenelett torbikseente, mürklite, roosade austerservikute ja teab veel millega

Kes söögist suuremat lugu ei pea või einete vahepeal tegevust otsib, siis lisaks kanalikallastel kõmpimisele, mis ilusa ilmaga vägagi mõnus tegevus on, leiab ka muid aktiviteete. Täitsa tore on väike fotomuuseum FOAM – William Egglestoni ehedat Ameerikat pungil täis näitus meeldis väga ja omamoodi kummaline oli ka Daisuke Yokota maailm, mis kuuldavasti (ja nähtavasti) on paljuski inspireeritud David Lynchi loomingust. Muuseumidest rääkides tasub kindlasti veel minna ka Van Gogh’ hiigelmuuseumi, kus läbi kolme korruse saab osa nii kunstniku töödest, erinevatest mõjutustest kui eluloost. Kel muuseumide vastu suurem huvi, leiab neid aga Amsterdamist rohkelt – käekotimuuseum, Heinekeni muuseum, bakterite muuseum Micropia, seksimuuseum, teemandimuuseum, kanepimuuseum jne. Amsterdamis on tegelikult vist iga asja jaoks eraldi muuseum.
Kindlasti võiks teha väikese paaditiiru, sest sealt avaneb hoopis teistpidine vaatepilt ja võib kuulda huvitavaid lugusid. Meie kapten teatas näiteks, et igal nädalal kukub käsipiduri vale kasutamise tagajärjel vette vähemalt üks auto ja saime vastuse oma küsimusele, kuidas amsterdamlased mööbli tuppa saavad, sest kitsukesi uksi ja treppe kasutades ei ole ilmselgelt võimalik isegi normaalmõõdus taburetti tuppa tassida. Nimelt on aga iga maja katuselähistel konks, millega suuremõõduline kraam aknast sisse vinnata.

Meie Amsterdami-kodu –  tüüpiliselt kitsaste uste, käänulise trepi ja nendesse proportsioonidesse absoluutselt mittesobivalt suurte mööblitükkidega.

Võib pakkuda ilmselt veel sadu variante ja tegevusi, mida Amsterdamis ette võtta, kuid meie seekord rokem ei jõudnud. Kõik need sobivad minu arvates ka hollandlaste õnnefaktori põhjuseks- alustada võib näiteks jalgrattasõiduga ja lõpetada stroopwafelitega. Tundub aga, et peamisteks teguriteks, miks hollandlased kadetusttekitava õnnelikkusega teisi riike üle trumpavad on see, et nad lihtsalt tunnevad end omas nahas hästi, teevad täpselt seda, mis neile parasjagu meeldib ning ei muretse üleliia – asjad, mida ehk endalegi siin põhjamaises depressiivseks tituleeritud kliimas aeg-ajalt meelde tuletada. Ning austreid ja vahvleid võiks endale samuti vast sagedamini lubada.

Oskus enda üle naerda on vist samuti üks amsterdamlaste elutervetest omadustest. 🙂  Näiteks vähemalt vaateakna põhjal kesise valikuga pagaripoekese silt “I kiss better than I cook”.