Täitsa kesklinnakeerises, Forumi ja Stockmanni vahetus läheduses paiknev Lasipalatsi on koduks Maatilatori’le, mis kujutab endast küll suhteliselt väikesele pinnale mahutuvat, kuid vägagi laia kaubavalikuga poekest. Siit leiab enamaltjaolt väiketootjate värsket ja kauasäilivat toidukaupa. Näiteks on valikus piimatooted, kuhu kuuluvad nii jäätised kui 10%-lise rasvasisaldusega lehmapiim, lihakaubad, talumunad, käsitsi valmistatud maiustused, hoidised, aga ka punahallitusjuust, põhjapõdravorst, kasemahl ja muu rahvusliku iseloomuga toidukaup. Näha on,et kauplusepidajad on võtnud oma südameasjaks hea Soome toidu tutvustamise ja seltskond ise lausa kiirgab tegutsemistahet ja positiivset ellusuhtumist, mis on juba iseenesest vaatamist väärt.
Juuri restorani väike vend. Talukaup ja väiketootjad jõuavad ka Juuren Puoti kaudu Helsingilasteni otse ja ilma vahendajate kaasabita. Pakutakse lisaks ka nii Juuri kohviku-restorani poolt leiutatud kaasaostetavat kaupa kui ka tooteid, mida restoran ise oma toitude valmistamisel kasutab. Juustud, maheliha, käsitööšokolaad, kala, leib-sai, teraviljatooted – kõik nad on siin kenasti esindatud. Lisaks avaldati meile ka hea leiva-saiategemise saladus – kasutada tuleb värsket jahu. Täiesti elementaarne, aga asjakohane soovitus, sest enamik inimesi, vähemasti minu andmetel, jahutoodete värskusastmele just ülemäära suurt tähelepanu ju ei pööra.
Ehe Soome turg kuulsa Supiköögiga, mis kõrgeid kiidusõnu pälvinud nii Soome enda toidutarkadelt kui ka kaugemalt. Väga hea valikuga kalaletid, kus põhiliselt kodumaine kaup ja ega ka muud letid kaubapuuduse üle kurta ei saa. Tegime turul ka kerge eine ja suitsulõhe- ning metsaseenesalatiga võileivad maitsesid tühja kõhu peale vägagi hästi. Lentäva lehma ehk maakeeli lihtsalt Lendav lehm pakkus oma letist peamiselt juustu ja maitsta saime ka Soome enda lambapiima goudat.
Turule omaselt on aga ka mõned asjad pilla-palla nagu vahel meilgi ja ei ole mõtet närvišokki või udarapõletikku (loe:kreepsu) saada, kui samal letil külg-külje kõrval toorest liha ja söömiseks valmis suitsusinki või -kala näed. Seda oli märgata aga vaid paari leti juures, enamik müüjaid näitasid oma kauba eksponeerimisel üles tõelist annet ja stiili.
Peagi 43 aastaseks saav pereettevõte, mis päris päris värskelt oma asukohta on vahetanud. Pood näeb kena välja ja on eriti uhke oma nugadevaliku üle. Kauplus valib pakutavat suure hoolega ja lettidel on eelkõige klassikalisemat laadi kvaliteetne kaup. Odavaid imevidinaid siit otsida ei tasu, kuid teadupärast kestabki kvaliteet kordi rohkem.
 |
| Vasakul klõpsutab Siit nurgast ja sealt nurgast Mari-Liis, paremal väike osa suurest nugadevalikust |
Kauplus väga laia valikuga. Siit saab ilmselt kõike, mida üks köögisõber peaks endale ihkama. Isegi molekulaargastronoomid leiavad siit oma riiuli. Pood on üsna kaupa täis, nii et tuleb natuke aega varuda, et asjast sotti saada. Siit saingi omale vinge lõikuri, mis koogipõhja sekundiga kolmeks või kaheks viilutab.Ulme, ma ütlen! Ja kuigi kauplusel on ka oma netipood, siis kahjuks Eestist vähemasti praegusel hetkel tellimusi vastu ei võeta, õnneks on aga Helsinki meile piisavalt lähedal, et sealt kas harvemini või tihedamini läbi hüpata.
Heas mõttes omapärase valikuga köögitarvikute pood, kus ka palju kuivaineid ja muud kauasäilivat toidukaupa pakutakse. Omanik rääkis, et kauplus saigi tehtud tema enda köögi põhimõttel, sest mujal ta analoogset kaupa ei näinud. Tore on, et kõik potid-pannid saab poe kööginurgas ka ise enne ostmist järele proovida. Siin nägin tõesti teistsuguseid asju nagu näiteks kolmekordsete teradega ürdikäärid ja Ameerika cup-mõõdustikus kokkupandav plastikrobot, mis kokkamiseks vajaliku hea tuju vist küll lausa iseenesest loob.
Stockmanni raamatupood, kuhu üks õige raamatusõber kindlasti sammud seab. Võrreldes meie poodidega on valik mitmeid kordi suurem ja palju mainekat inglisekeelset toidukirjandust saab kasvõi läbi sirvida, mis on vähemasti minu jaoks suur asi, sest Amazonist saab osta raamatuid ju ikka suhteliselt pimesi. Muidugi on esindatud ka soomekeelsed raamatud, mina sain sealt Välimäki „Mummola“ ja olen väga rahul.
Minu teise päeva iseseisev külastusobjekt. Kokaraamatute valik on küll pisut väiksem kui eelmises poes, kuid hinnad ka sutsu madalamad. Mõlemad eelmisel päeval Stockmannis kripeldama jäänud raamatud olid seal igatahes kenasti olemas ja minuga kaasa nad sealt ka tulid.
Kondiitriärist uues Kisseleff’i keskuses tasub sisse põigata küll. Teemu Aura ja Markus Hurskainen on kokad, kes seotud tuntud Soome restoranidega Demo ja Grotesk. Mehed otsustasid aga täide viia oma ammuse unistuse ja avasid kondiitriäri, mille valik ongi väga eriline ja omanäoline – koogid, tordid, makroonid, šokolaadid ja palju muud . Saime maitsta datli-šokolaadikoogikesi, mis olid tõeliselt head. Liina tõi sealt muidugi pool poodi koju kaasa, nii et tema oskab ilmselt täpsemalt sisu kirjeldada, kuid väljanägemine oli kõigel pakutaval tõeliselt kaunis. Sealt sai Tiina kaasa ka oma aegsasti tellitud lagritsa-šokolaadi sünnipäevatordi, mis kuuldavasti oli keele alla viinud. Ja lindudega lamp oli ka kena!
Marikahvila (Strindberg, Pohjoisesplanadi 33)
Uus kohvik soomlaste seas populaarse Strindbergi restorani külje all. Nagu nimigi pisut reedab, on tegu Marimekko disainikohvikuga, kust on otsetee ka Marimekko enda kauplusesse.
Baar, mis on jällegi üks Juuri restorani haru ja päris uus selline. Sarnaselt Juuri enda filosoofiale on ka siin kõik kodumaine ja lisaainetevaba auseisuses.Biodünaamilised ja orgaanilised veinid, mis tulevad osaliselt ka Soome päritolu tootjatelt ja muidugi naturaalsed mahlad.Baar on väike ja väga õdus, suupistete tooraine on pärit juba eelpool mainitud Juuri kauplusest ja toit valmistatud ka Juuri restorani kogemuste põhjal. Maasikane tervitusjook oli värskendav ja soomlaste valmistatud veinis tundis näitseks ka minusugune võhik mustsõstra ära.
Kui Eestis võib restoranilaua reserveerida nii paar päeva enne planeeritavat külastust, siis Soomes võiks kvaliteetsemat toiduelamust pakkuva koha puhul siinkohal arvestada nii paari nädalaga. Farang tähendab Tai keeles võõramalast ja tegu ongi Tai köögi moodsama tõlgendusega oma ala proffide poolt. Farang valiti maikuus ka Soome aasta parimaks restoraniks. Valisime 7 käigulise degusteerimismenüü ja ei kahetsenud. Mitte kordagi.
Hommikupoolikul mööda Helsingit ringi kapates kahtlustasin küll, kas üritus mitte ära pole jäänud, sest esmapilgul ei tuvastanud ma ühtegi müügipunkti. Tänu abivalmile blogijatest giidiperekonnale eesotsas Samueli ja Siniga hakkas aga imelikke asju juhtuma. Ühe elumaja aknast ulatati meile näiteks karp ahvenafilee, kukeseente ja kartuli-porganditambiga + klaas veinikest! Järjekorrast pisut eemal seisis üks tore einestav vanapaar ja vesteldes selgus, et tegu on koka vanavanematega, kes olid just oma lapselapsele mõned metspardid valmistada toonud.
Järgnes palju kangialuseid ja kõrvaltänavaid, kuhu esimese raksuga poleks minna osanudki ja samuti hakkas silm mõne aja pärast märkama akendele kleebitud RAVINTOLA silte, mis muide enamasti olid pastakaga ruudulisele paberile kritseldatud. Kogu see seiklemine oli aga omamoodi vahva ja kui järjekordne toidupunkt üles sai leitud, oli ka rõõm otsimise vaeva võrra suurem.
Soomes on alkoholipoliitika võrreldes Eestiga teadupärast tunduvalt rangem. Näiteks on alkoholipoed pühapäeviti suletud ja kuna Alko poekett omab turul monopoliseisust, siis mujalt kanget alkoholi naljalt osta ei saagi. Ühelgi baaril ega restoranil ei ole samuti lubatud külastajatele pudeliga veinikestki kaasa müüa ja ilmselt Sfääri- laadset asutust, kus veinipood ja restoran käsikäes paiknevad, Helsingisse püsti panna ei saaks. Loomulikult ei ole tänavatel õlleklaasiga ringi patseerimine igapäevaselt ka miski seadusega kooskõlastatud tegevus ja samuti on enamik restorane pühapäeviti suletud, mis Restoranide päeva soomlaste jaoks kindlasti veelgi erilisemaks muutis.Sellel päeval kodurestoranidele piirangud puudusid, mida Soomlased ise tervitasid ilmse rahuloluga ning ei pidanud paljuks ka mitmesajameetristes järjekordades seista, et kodutoitu ja jooki maitsta. Näiteks sattusime peale toredade slaavipärasele letile Pikku-Matushka, kes müüs lihapirukate kõrvaseks ka Borjomi mineraalvett ning Saaremaa viina. Väikese keskpäevase pitsi kulistasid möödaminnes alla ka täiesti ontlikud prouad ja kui müüjatar valjuhäälset teatas, et varsti on pirukad otsas ja edasi saab ainult viina, siis puhkes terve järjekord küll naerma, kuid paljud jäid siiski kindlameelselt paigale.
Veel maitsesime saksa noormeeste Wurstsalonis hapukapsast, grillvorsti ning õunastruudlit, loomulikult ei puudunud menüüst ka õlu. Pannkoogikohvik Ruttopuisto’s ehk katkupargis oli ka vahva – tekk maha kummuli, kast letiks ja piknikupaik missugune! Paljud müügikohad sai aga lihtsalt järele vaadatud ja nalja oli ikka kõikjal kõvasti. Näiteks oli väga populaarne paik, kus lina ja küünlajalgadega kaetud laudadelt sai süüa kaubanduskeskustest tuttavat sügavkülmikupitsat, mis eelnevalt mikrolaineahjust läbi käis, ja pokaalist kõrvale mekkida ehedat Liebfraumilch’i. Tellimuse sai esitada elutoa akna kaudu ja oli märgata, et garneeringuks kasutatavat basiilikut oli varutud ikka kastiga.
Samuti ei olnud kõrgemal korrusel asuvad elanikud vähem leidlikud – toitu sai tellida läbi uksetelefoni ja see lasti lihtsalt korviga aknast alla. Ja kuigi enamus söögikohtadest pakkusid lihtsamat ja kodusemat kraami, siis nägime ka ehtsat kodugurmeerestorani, mis oli paigutatud väikesele sisehoovirõdule ja kuhu olid teadjamad oma lauad juba aegsasti reserveerinud. Kokad olid pakutava üle ilmselgelt uhked ja vuristasid paariruutmeetrises köögis oma menüü rahulolevalt ette. Suures hämmingus kõik meelde ei jäänud, kuid öö läbi ahjus vaiksel tulel valminud lammas ja mitmet-setmet sorti risoto pani kõhu korisema küll.
4 kommentaari
Ilus spikker. Aitäh 🙂
Ootasin just täisreportaaži, väga vahva:)
Tubli Britt, istu, puhas viis! Järgmise Helsingi reisi marsruut olemas:)
Aitäh teilegi.Sattusin kuidagi väga hoogu jah,tavaliselt ma nii agar ei ole :))