Mu moosiriiul pole vist kunagi nii täis olnud, kui sel aastal. Tee sinna on leidnud ka päris kummalise nimega purgid, nagu õuna-kõrvitsamoos, õuna-peedi-rosmariinimoos, aprikoosimoos amarettoga, kirsimoos amarettoga, rabarbri-mangotšatni ja veel mõned. Ilmselt peab mõni staažikam hoidistaja selle loetelu peale peenikest naeru, kuid olgu öeldud, et tavaliselt sinna peale maasikamoosi suurt midagi ei satu ja tavamõistes imelikud kooslused on mul siiani avastamata olnud. Sealt siis ka see vasikavaimustus ja katsetamistuhin.
Ei hakka kogu seda kirjut seltskonda siia retseptide näol kirja panema, küll aga väärib kindlasti eraldi väljatoomist kibuvitsamoos, minu viimane avastus. Ja kui näete nii sel kui järgnevatel aastatel ühte naist hullunult kibuvitsapõõsastes müttamas, võite tulla julgelt tere ütlema, sest kindlasti teen seda veel. Hapukas mahl on moosile heaks tasakaalustajaks ning laseb kibuvitsatükkidel ka tekstuuri mõttes kenasti esile tõusta. Koguseid ei saa aga küll teab mis suureks planeerida, sest tänu tülikavõitu puhastamisele on siin rohkem ainest käputäieks gurmeemoosiks, mida magustoitude juures või miks mitte ka juustulaual kasutada. Aga eks seda paremini ka maitseb.
Milliseid kibuvitsamarju korjata ja miks, sellest kirjutas Mari-Liis oma blogis tšatnit tehes. Ja arvan minagi nüüd, et kibuvits on üks vahva tegelane, keda oma toidulaual julgemalt kasutada võiks, seda enam, et tegu on paraja vitamiinipommiga. Kes teab, palju neid vitamiine nüüd küll moosi sisse alles jääb, aga eks maitse loeb ju ka. Retsept ise lihtsamast lihtsam, raskuskese on siin pigem marjade korjamisel ja puhastamisel. Toreda idee kibuvits ja sõstramahl kokku panna, laenasin Aive Luigela vahvast raamatust “Hoidised”, aga kogused ja kõik muu on oma katsetuste tulemus. 🙂
KOOSTISOSAD
- u 500 g kibuvitsamarju
- 5 dl naturaalset punasesõstramahla
- 2,5 dl moosisuhkrut (kasutasin Dansukkerit)
JUHISED
Puhasta marjad seemnetest ja loputa üle. Jäta nii suured tükid kui võimalik. Pane marjad potti ja vala peale mahl. Keeda vaiksel tulel 15 minutit. Sega juurde suhkur ja lase tugevamal kuumusel muliseda veel u 10 minutit. Eemalda vaht, kui seda peaks tekkima. Et teada saada, kas vedelik on purki pistmiseks paras, tee moositest. Selleks pista külmikusse jahtuma üks plekk-kauss, tõsta sellele lusikaga veidi moosi ja aseta kauss minutikeseks külmikusse tagasi. Kui näpuga läbi jahtunud moosi tõmbad, näed kohe, kas konsistents on paras või peaks potisisu veel tihedamaks keetma. Tõsta moos väiksematesse, steriliseeritud purkidesse, sulge õhukindlalt ja lase jahtuda. Säilita jahedas.
*Retsept ja fotod uuendatud 09/23
7 kommentaari
Kõige raskem on leida põõsas, millel kõlbulikud marjad küljes.. Saan aru, et oled terve Viimsi poolsaare tühjaks korjanud ja siinkandis pole mõtet rohkem ringi vaadata! Mul tuli see vasikavaimustus nüüd peale küll.
Marju, mõni põõsas ikka vast veel leidub, aga ei tea muidugi kui kauaks. 🙂
Sa vaata ette, et Sa seal Viimsi kandis mõnes kibuvitsapõõsas mu vanaemaga kokku ei põrka – tal on ka see kirg ja üks teine, aga ka suurepärane kibuvitsamoosi retsept!
Teine asi – pärast ühte pühapäevahommikut olen ma väga huvitatud sellest amarettoga kirsimoosi retseptist… 🙂
K.G.:) – Mul poleks sellise kokkupõrke vastu midagi – saaksime vanaemaga respekte vahetada ja tervisehädad ka üksteisele ühtlasi ära kurta!:))
Kirsimoos valmis katse- ja eksitusmeetodil koos tubli sortsu amarettoga. Õnneks see eriti juua ei kõlba ja kõik mis läks, läkski moosi sisse, mitte nagu tavaliselt – sealt siis ilmselt pärinevad ka kõik need head maitseomadused. Järgmisel korral peaks tõesti proovima aga legendi ka valmis kribada, sest seda moosikest tuleb küll vist nüüd igal aastal tegema hakata (või siis vähemasti niikaua, kuni amarettot kapis jagub).
nii. aga kui mul pole punase sõstra moosi, mis siis saab?
Aga punase sõstra mahla?:) Või mine tea, äkki töötaks siin sõstra asemel isegi õunamahl.
Mina olengi õunamahlaga teinud ja saab väga – väga hea . Marjad keedan koos seemnetega väikses vees pehmeks, lasen läbi sõela ja seejärel lisan õunamahla.