Paar mõtet veganlusest ja üks banaanileib

Mäletan, kui mu õde, kes juba lapsena lihaga pirtsutas, esimest korda teatas, et talle loomade söömisest aitab. See ajas tagajalgadele terve perekonna – ema pehmelt öeldes muretses ja kuigi ma igasuguste „hulluste“ osas ennast päris leplikuks pean, sai õeraasule paar korda isegi epistlit loetud. Igatahes tundus taimetoitlus veel kaks aastat tagasigi mulle üpris
kahtlane ettevõtmine. Sealtpeale on see arusaam vaikselt mõranema hakanud, kuid äärmuslike olukordade osas olen endiselt umbusklikuks jäänud.

Viimases Anne&Stiilis kirjutan kohtumisest nelja veganiga. Tegin korralikult kodutööd ja viisin end veganlusega kurssi nii palju kui võimalik – lugesin raamatuid, vaatasin filme ja proovisin ka ise võimalikult veganilaadselt toituda. Ikka selleks, et seda kraad kangemat taimetoidumaailma paremini mõista. Tuleb tunnistada, et tagajärg oli kehv – veel nädal aega tagasi kirusin ennast, et selle projektiga üldse algust tegin. Lugu oli ammu „purgis“, aga minu suhted loomse toiduga olid selle tulemusena ka üsna korralikult sassis. Või ei maitsenud, liha ei suutnud ma vaadata ei kodus ega poeletil ning hoidsin end väljaütlemistes kõvasti tagasi, kui mees hommikul oma kohvi peale piima valas. Kontrasti mõttes olgu lisatud, et enne veganilooga alustamist olin ülimalt rõõmus turult leitud priske veisesaba üle, millest ka ühe korraliku ahjuroa valmis vaaritada jõudsin. Nüüd vasardas peas miljon mõtet. Kui palju peaks mu koduõuel loomi olema ja mitu ma neist peaksin päevas tapma, et tavapärane lihakogus lauale saada? Paul McCartney ütlus „Kui tapamajade seinad oleksid klaasist, oleks enamik inimestest taimetoitlased“. Kas on üldse eetiliselt õige tarbida sellistes kogustes loomset, kui taimseid valikuid ja võimalusi on nii palju nagu tänapäeval? Piimapropaganda tegi ming kurvaks (nagu selgus, siis tundsid sama küll ka paljud tuttavad lihasööjad) ning üldse avastasin end mõtlemast asjadele, mis enne pähegi pole tulnud. Samas ei tundunud see kõik aga ka päris 100% minu tõde olevat.

Jõudsin lõpuks järeldusele, et mul ei olegi vaja ennast kuidagi määratleda selleks, et toituda nii nagu mulle õige tundub. Ma ei arva, et pean iga päev, nui neljaks liha, piima ja muna sööma. Ei peagi, kui asendan need toiduained õigete taimsete komponentidega. Samas ei ole ma ka taimetoitlane, eelistan lihtsalt süüa loomset kraami vähem. Vähemalt praegu. Mind paelubki taimetoit ja seda just argisemas olekus, kuid heas restoranis steiki tellides ma endiselt risti ette ei löö ja ka koduses sügavkülmas on üks kena, kabedat elukest elanud kits, kes tõenäoliselt jõululauale satub. Olen nüüd valivam – veel valivam kui varem ja olgu öeldud, et seegi oli juba paras nuhtlus.Veganlus on eelkõige loomi säästev eluviis. See ei tähenda tervislikumat toitumist, nagu ei tähenda seda ka segatoit. Siinkohal algab kõik vast siiski konkreetse inimese teadlikkusest, valikutest ja eluviisist. Kartulikrõpsud, limonaad ja sai on enamasti vegan. Burger, peekon ja jäätisekokteil harilikult ei ole. Kumb menüü on tervislik? Taimne täisväärtuslik toidusedel ei ole aga enam ammu utoopia vaid igapäevane ja loomulik reaalsus päris paljude jaoks meie seast, millega kriitilise avalikkuse ees „kapist välja“ tulla julgevad vaid vähesed. Vaadates Facebooki voos ilmuvaid nalju taimetoitlaste aadressil pole kindel, kas ka ise sellises olukorras julgeksin. Enda mugavate igapäevaste tarbimisharjumuste
taha näha ja seoseid luua, nagu paljud veganid teevad, võiksime aga vast ehk kõik rohkem. Puudutagu see siis mõttetut raiskamist, keskkonda, tervist või tõepoolest loomade heaolu.

Minu jaoks on taimetoit praegu nii või naa põnev, aga olen suuresti just tänu viimastele kummalistele nädalatele leidnud oma lauale palju uusi lemmikuid.  Nagu näiteks selle banaanileiva siin. Ei piima, mune ega võid. Imelik, on ju?

 

3 banaani

0,75 dl vedelat kookosõli

125g maapähklivõid (soovitavalt maapähklitükkidega)

1,5dl magustamata õunapüreed

1dl pruuni roosuhkrut

250g/u4dl spelta- või nisujahu

2tl küpsetuspulbrit

0,5tl soodat

näpuotsaga soola

100g rosinaid

Peale: 1 kooritud, pikkupidi poolitatud banaan+ 1tl pruuni roosuhkrut

Püreesta 3 bananaani ja sega kokku kookosõli, õunapüree, maapähklivõi, suhkur ja banaanipüree. Teises kausis sega kokku jahu, sool, küpsetuspulber ja sooda. Vala segu vedela massi hulka ja sega sekka rosinad. Vala tainas õliga määritud ja jahuga ülepuistatud keeksivormi ja vajuta peale poolitatud banaan, lõikepind ülevalpool. Puista peale pisut suhkrut ja küpseta 180 kraadi juures u 40 minutit. Lase leival peale ahjust välja võtmist u 10 minutit taheneda, seejärel kummuta vormist välja. Söö soojalt või jahtunult, kas niisama viiludena või näiteks maapähklivõiga.