Teise ringi toit – pardiborš

Head uut aastat! Tulgu see kõigile siis ikka parem kui eelmine ja kui ka mõni pisiasi viltu peaks vedama, siis toit võiks ju ikka hea olla. Omaltpoolt püüan sellele viimasele siin jõudu mööda jälle kaasa aidata, aga ei saa garantiid välja jagada, sest mis maitseb mulle, ei pruugi väga meeldida mõnele teisele ja vastupidi. See on aga vägagi ok, sest vist olekski igav elada maailmas, kus kõik asju ainult ühtemoodi näevad.

Aasta lõpp ja uue algus tulid üpris rahulikult ja perekeskselt. Väga vahvaks ja teistmoodi kogemuseks oli aga talvise pööripäeva ajal metsas telkimine ja rabas matkamine koos õe ning teiste toredate naistega. Meil oli vinge ahjuga telk ja sellest sugugi mitte kehvem matkajuht härra Metaloodus, kes valmistas meile priimusel õhtusöögiks soojendava aloo gobi, hommikusöögiks telgiahjul pähklite ja marjadega maitsva pudru ning lõunasöögiks vürtsika kitcheree. Leitud kasekäsnast ja männiokastest keetsime aga endale õhtul telgis ühe maitsva tee. Värskes õhus tahaksin ise ka kindlasti sel aastal rohkem kokata, sest see lihtsalt on nii teistmoodi ja lahe tegevus. Kui kellelgi veel sama plaan ja tea, kust otsast alustada, siis  “Metsaköök”, millest Metalooduse Romet ise ka kuuldavasti ideid ammutab, on näiteks päris pöörase ja laia toiduvalikuga kokaraamat. Mul endal see ka nüüd juba mitmeid kordi läbi lapatud.

Pühadetoiduga suutsin seekord mitte tohutult üle pingutada ja selle üle olen päris uhke. Tavaliselt satun ikka hoogu ja tekib tunne, et kõike tahaks kokata ja korraga. Vanematekodus kuulsin, kuidas ema ja tädi pooltühje vaagnaid kööki viies kurtsid, et viimasel ajal süüakse ikka väga vähe. Tõesti vist süüakse vähem, vähemalt meie peredes küll, aga see on minu meelest pigem positiivne, sest olgu pühad või mitte, aga lauast tõustes peaks ikka enesetunne hea olema ja energiat jaguda kasvõi lauamängudekski. Oma jõuludeks küpsetatud ahjupardi miniülejääkidest valmistasin aga hoopis borši. Panen selle siia ka kirja, sest minu meelest on alati hea võtta kapisisust viimast ja nii vähem toitu ära visata. Seeläbi muidugi ka seda vähem kokku osta, nii et siiski säästuelemendiga retsept, kuigi part ja puha. Ahjulinnu jääkidest kokku keedetud puljong pole võib-olla just kõige rammusam, aga kui sellel pikemalt podiseda lasta ja soovi korral ka veidi valmis kanapuljongit juurde lisada, saab vägagi korraliku keeduse, mida supis või pajaroogades kasutada. Kui puljongit üle juhtub jääma, siis saab seda täpselt nii ka edasi kasutada.

Peedi roll boršis on muidugi väga tähtis, aga sellega võib käituda mitut moodi. Kõige lihtsam on muidugi kasutada juba valmis keedetud või aurutatud peeti, mida poest osta saab. Või siis keeta peet ise koos supiköögiviljadega või eraldi valmis. Röstitud peet jääb aga minu melest eriti mõnusalt tummine ja valmib peaaegu iseenesest. Kui äädikas lisada eelnevalt pehmeks kenud või küpsenud peedile ja väikesele puljongikogusele (niipalju, et peet oleks kaetud) ja seda kergelt kuumutada, saab supp minu arvates punasem ja peedi värv säilib ka paremini. Samuti meeldib mulle viimasel ajal borši sees kasutada üldse punast kapsast. Ka see aitab kenale toonile kaasa (ei soovita sellest aga teha kapsahautist, kui sinine toit pole just eesmärk omaette).

Ongi uuele blogiaastale algus tehtud. Kes supist rohkem lugu peab, siis selle nädalavahetuse Arteris ilmusid ka mõned supid minu supiraamatust, nii et visake aga pilk peale ja kui soovi on, siis proovige ka järele.