Värske pasta aiakraami ja kitsejuustuga

Postitus valmis koostöös Sencoriga

Värske, ise tehtud pasta on midagi hoopis muud, kui poepakist keedupotti poetatud kraam – seda juttu on vist küll kõik kuulnud ja tõenäoliselt üht või kahte õlga kehitanud, sest kui erinev saab üks makaron teisest ikka olla. Mina isiklikult pole suurem asi pastasõber kunagi olnud, sest alati on teised road mulle lihtsalt rohkem meeldinud ning raske tunne kõhus peale pasta söömist ja lisakilode hirm siin samuti kasuks pole tulnud. Kuni nii aastake tagasi sain endale pastamasina, sellise klassikalise, laua külge kinnitatava ja kondimootoril ehk käejõul töötava.

„Kõik, mida te näete, võlgnen ma spagettidele!“ ütleb Sophia Loren. Täiskasvanud, täie mõistusega inimene saab muidugi aru, et tema kilod ei pruugi kukkuda just nendesse strateegilistesse piirkondadesse nagu Lorenil, kuid selleks, et nii suur armastus pasta vastu üldse tekiks, peab tegu olema küll värske kraamiga. Pastal ja pastal on nimelt ikka vahe sees küll ja viimase aasta jooksul olen keskmiselt kord kuus pastateo ikka ette võtnud. Ma ütleks, et värske pasta valmistamine ise on juba väikestviisi teraapiavorm – ausõna, peale paari valmistamist liuglevad õhukesed pastalindid masinast juba justkui iseenesest ning ka peale värske pasta söömist ei teki vähemasti minul küll sellist raskustunnet nagu ainult durum- ehk kõvanisujahust koosnevast poepastast.

Pastaretsepte on internetis küllaga – kes lisab jahule ja munale soola, kes õli, kes veel munakollaseid. Olen mitmeid proovinud, aga kõige lihtsam muna ja jahu kombo meeldib kõige rohkem, sest nii on pastat lihtne vormida ja valmis toidu tekstuur jääb samuti heas mõttes õrnem. Kasutan suuri mune, võimalusel eelistan mahedaid või kodukana omi. Ja jahuks 00-tüüpi eriti peene jahvatusega jahu. On olemas ka jahu, mille pakile on kohe märgitud „pasta fresca“, ehk värske pasta jahu. Tihti soovitatakse ka täiesti harilikku nisujahu parema puudumisel kasutada, aga nii head tulemust sellega minu arvates siiski ei saa. Kodukanade või ebamäärase suurusega munade puhul võib olla raske jahukogust määrata. Hea nipp on siis munad ära kaaluda, korrutada grammide arv 1,5-ga ja selles koguses jahu kasutada. Vajadusel lisa supilusikatäis või paar jahu, aga heaks baasiks on see valem küll.

Lisan siia ka mõned fotod tegevuskäigust, loodetavasti on need pigem abiks, mitte ei aja asja keerulisemaks kui see tegelikult on. Kasutasin pasta valmistamiseks seekord oma tavapärase pastamasina asemel hoopis Sencori lauamikserit ja pastaotsikuid, ehk siis sama asja motoriseeritud varianti. Et lauamikseri abil sedasorti pastat valmistada, läheb tarvis kahte otsikut – nii lasanjeplaatide rullimiseks vajalikku, reguleeritava avaga otsikut, kui ka tagliatelle lõikamiseks sobilikku otsikut. Pastat saab vajadusel muidugi ka käsitsi lõigata, aga käsitsi rullimine jäägu minu poolest küll tõsisematele fanaatikutele.

TEGEVUSKÄIK

• 

• 

Nüüd asu tainast õhemaks rullima, selleks vähenda aste astmelt rullimisvahet, iga vahemiku juures tainast paar-kolm korda läbi masina lastes. Nüüd peaks tainas olema juba parajalt elastne ning jahu ära enam lisa. Lõpeta rullimine eelviimase astme juures, nii saad tagliatelle jaoks paraja tainapaksuse. Korda ka ülejäänud tükkidega. Lõpuks lõika tainaribad u 30 cm pikkusteks tükkideks ja lao üksteise kõrvale käterätikule. Jälgi, et need omavahel kokku ei puutuks! Jäta ca pooleks tunniks tahenema, nii saad paremini pastat lõigata ning ribad ei kleepu nii kergesti üksteise külge.

• Lõika tainalindid tagliatelle-lõikuri abil ribadeks ja keeruta kergelt jahus (on kokkasid, kes soovitavad selleks hoopis riisijahu, mis keetmisel parema tulemuse peaks jätma. Mina pole seda nippi veel proovinud ja ei oska ei ega jaa öelda, kuid järgmisel korral, kui riisijahu kapis olemas, proovin järele). Nüüd võid keetmise asemel värske pasta ka hoopis karbiga sügavkülma pista. Et elu lihtsamaks teha, ongi mõistlik teha korraga topeltkogus, siis on järgmise pastatoiduga lihtsam. Külmutatud pastat ära üles sulata vaid viska otse keevasse vette.

Edasi pole muud, kui pott vee ja soolaga keema ja pasta siuhti sisse. Vett peaks potis olema külluslikult, seepärast kasuta võimalikult suurt potti ning kuna tainas soola ei sisalda, siis vesi peaks itaallaste endi sõnul olema soolane nagu merevesi. Värske pasta keeb kiiremini ja kuna üldiselt kuumutatakse pastat veel veidi ka koos kastmega, siis peaks 4-5 minutist piisama. Mina kasutasin siin kastmena ühte korralikku segasumma suvila mõõtu kooslust hernepesto, suvikõrvitsate, redise ja kitsejuustuga, aga piisab ka ainult lemmikpestost ja parmesanist või muust meelepärasest kastmest. Head isu!