Mõni inimene korjab juba hoolega naati ja karulauku, teist on samas seletatavatel põhjustel tabanud Aasia-atakk. Eks mõne aja pärast tulen minagi metsa veerelt, korv nurmenukke täis, aga niikaua kui vähegi veel kannatab, istun nina raamatus, pudel sojakastet peos ja proovin siin oma köögis samal ajal midagi eksootilist valmis pusida.
Lõuna-Hiinas paiknev Kantoni või Guangdong’i piirkond, nagu hiinlased ise seda nimetavad, on kulinaarselt kuulus üle kogu maailma ja “Culinaria China” andmeil on isegi nimekad Põhja- Hiina kokad sunnitud tunnistama, et tegu on parimat ja mitmekülgsemat valikut pakkuva köögiga. Aurutatud kala Kantoni moodi, kana sidrunikastmes, dim-sum’id ja magushapu sealiha on vaid mõned näited sealsest igapäevagurmeest. Põhiline nipp pidavat olema eranditult ainult väga värske tooraine kasutamine ning õnnestunuks peetakse vaid seda rooga, kus iga viimane kui üks komponent mõjule pääseb. Ilmselt ei ole maailmas ühtegi rahvuskööki, kus see valem ei kehtiks, kuid selge on ka, et geograafiline paiknemine ühele kandile kamaluga küllust jagab, samas teise valikuid täiesti põhjendamatult piirates.
Mitmekülgsusest rääkides on Kanton tuntud ka üpris kummaliste roogade poolest. Arvestades kliimat ja asupaika, tuleb tõdeda, et tegu on rahvaga, kelle menüü on lausa ebaharilikult paindlik ja seda ilmselgelt mitte olude sunnil. Kes suudaks küll keelduda maitsvast kassi-ussihautisest, koerapraest või pitsikesest maoverega! Aga roast, mille tarbeks vaene lehm turul otse ostja silme all surnuks nüpeldatakse, selleks et liha oleks ikka võimalikult värske ja pehme? Üldiselt pean ennast kulinaarses mõttes suht külma kõhuga naisterahvaks, aga siinkohal vist kohe esimese hooga kulbi järele ei haaraks. Rääkisin kunagi aastaid tagasi ühe, küll Indoneesiast pärit härraga, kes väitis muide tõsimeeli, et tema lemmikliha olevat koer ja pidulikumal puhul pidavat ta sellega ikka aeg-ajalt maiustama. Peab mainima, et hulkuvaid koeri Balil tõesti väga tihti ei kohta, või siis hoiavad nad targu madalamat profiili. Õnneks on viimasel aastakümnel see trend vähemasti Hiinas suuresti tänu loomakaitsjatele hääbumas, ning nagu raamat mainib, peetakse kodudes koeri-kasse nüüd tasapisi isegi (!) lemmikloomadena.
Austrikastmes veiseroog on kuuldavasti pärit sealtsamast sektorist, aga peaks esindama Kantoni kööki siis ikka selle kenama poole pealt. Jagub kahele.
Vaja läheb:
300g veise välisfileed
1 spl maisitärklist
1 spl sojakastet
1spl riisiveini või kuivemat šerrit
soovi korral väike sorts seesamiõli
1 väiksem sibul
2 küüslauguküünt
2-3 viilu kooritud ingverit (u 1mm paksusega)
näpuotsaga tšillihelbeid
100g punast paprikat
100g brokkoliõisikuid
u 3spl austrikastet
(väike peotäis röstitud seesamiseemneid)
paar suuremst sortsu õli vokkimiseks
Lõika liha ristikiudu õhemateks viiludeks ja vasarda kergelt kile all läbi. Sega marinaadiks kokku sojakaste, tärklis, seesamiõli ja šerri ning sega lihaga korralikult läbi, nii et kõik lihatükid marinaadi näeksid. Lase seista toatemperatuuril tunnike-kaks.
Kurna marinaad lihalt eraldi nõusse (kui seda järele jäi) ja jaota lihatükid suuremale taldrikule laiali.Kuumuta vokkpann suitsema, lisa õli ja lihatükid ning kuumuta, kuni lihal on kena kuldpruun toon peal. Ära liiga palju lihatükke kokku kuhja, vaid parem voki mitmes jaos, muidu hakkab toit praadimise asemel keema. Kui liha on valmis, siis tõsta see hetkeks mõnda kaussi kõrvale ja voki köögiviljad alustades sibulast, küüslaugust, tšillist ja ingverist. Kui jäi järele tilk marinaadi, siis lisa ka see. Lisa brokkoli ja paprika ning kui need on kuumad aga samas endiselt krõmpsud, sega hulka liha ja austrikaste ning kuumuta kõik veel korraks läbi.
Viska peale kergelt röstitud seesamiseemneid ja valmis ta ongi.