Koržetsi kalaraamat annab räimekalast väga korraliku ülevaate, muuhulgas saab teada, et räim on tegelikult hoopis väike heeringas ja et rootslaste valmistatav kurikuulus hapukala valmib peamiselt just räimest (surstömming). Ja et tegelikult ei ole see õuduskonserv roiskunud, vaid väga korralikult hapendatud, mis aga siiski-siiski toob endaga kaasa nii koleda aroomi, et Arlanda lennuväljal on selle überdelikatessiga hangeldamine ja reisimine näiteks lausa keelatud.
“Paarisarv silku ei tohi süüa, muidu ei saa enam kalu” (Vändra vanasõna). Kes selle teadmisega riskib, saab valmistada ühed maitsvad räimepihvid. Retsept, kui selline, on tegelikult üks levinud viise silguteoks nii Eestis kui Soomes, kuid meelde tuli see mulle Hans Välimäki “Mummolat” sirvides. Ei hakka heietama sellest kui hea raamat see on, aga kui Michelini tärnidega kokk otsustab välja anda kodutoitude raamatu, siis pole imestada, et see ennast mitu korda läbi müüb. See siin nüüd päris Välimäki pihv ei ole, mul on lihtsalt selline loogika, et võtan kõigest loetust-õpitust küll šnitti, aga lõppkokkuvõttes teen toitu ikka nii nagu endale kõige rohkem meeldib. Vahest toob see endaga kaasa muidugi ka päris korralikud apsakad, kuid pean ütlema, et viimasel ajal juhtub seda üha vähem ja vähem.
Vaja läheb (umbes 3-4le, olenevalt lisanditest):
500g räimefileesid
ca 10 cm pikkune jupp porrut (valge osa, poolitatud, pestud ja peenelt viilutatud)
1dl rukkijahu
1dl nisujahu
1 muna
võid
soola, pipart, tilli
Kuumuta porru pannil võis, kuni see muutub pehmeks. kasuta keskmist kuumust ja ära pruunista.
Klopi eraldi kausis muna kergelt läbi. Teise kaussi sega kokku jahud.
Sega räimefileed soolaga läbi.
Aseta üks räimefilee nahk allpool näiteks küpsetuspaberilehele, sinna peale pane lusikaga porrut ja soovi korral ka tilli, peale aseta teine filee nii, et nahapool jääks üles.
Nüüd proovi pihvi näppudega koos hoida ja lase see ettevaatlikult munakausist läbi. Võib tunduda, et kogu komplekt hakkab selle toimingu juures koost lagunema, kuid ole endas kindel ja kõik läheb kenasti.
Nüüd lase pihv korraks veel jahusegust läbi ja prae kuumal pannil rohkes võis mõlemalt poolt kuldpruuniks.
Serveeri koos kartulipudru, salati, või rukkileivaga. Võileivale sobib pihv hästi ka veel järgmisel päeval.
2 kommentaari
ohhhoooo, isegi praegusel õhtusel ajal, tundub see roog ikka väga isuäratav…. ja usun, et maitseb sama hästi:)
Aitäh, Ragne! Ega öine räimesöömine pole kellelegi siiani veel kurja teinud.:) Aga see toit on meeldiv avastus küll – kiirelt saab valmis ja kiirelt kaob ära ka kuhugi.