Kui minu kodune intensiivkokkamine algas, siis esimese asjana hakkasin paaniliselt kokku koguma kõikvõimalikke tarku raamatuid. Mõned olid juhtumisi ka varem riiulis, sest ei tahaks ütelda, et nüüd päris esmakordselt pliidi taha sattusin, aga “kuidas mida teha ja miks” vormis teoseid just ülemäära ei leidunud. Üks mu esimesi ja suuremaid vaimustusi oli Judy Rodgersi “The Zuni Cafe Cookbook“, mida siin varemgi juba kiitnud olen. Kui mõned varasemad lemmikud on nüüdseks kuhugi kaugemasse riiulisoppi kadunud, siis see raamat on siiani kindlalt mu isiklikus top kolmes liikvel. Kuigi Ameerikamaalt pärit, on Judy enamuse oma kogemustest saanud Itaalias, Prantsusmaal, Kreekas ja Hispaanias ringi kokates ja suur osa tema retseptidest ja nippidest on just sealtkandist pärit. Ja olgugi, et tal on olnud õnne jälgida aastajagu kõrvalt, kuidas töötas Troisgros vendade kolme tärni restoran Roannes, Prantsusmaal, siis oma restoranis on ta edukalt osanud kokku miksida eelkõige vahemereäärse köögi koduseid saladusi ja kõrgklassi restorani tarkust. Raamatu sisuks ongi eelkõige Judy enda edukalt toimiva restorani köögis valmivad road. Kuigi tehnoloogia osas on palju sellist, mis sunnib üllatusest ka kulmu kergitama, on päris mahukas teoreetiline osa see, mis kõik kenasti ära põhjendab ja retseptid ise lausa utsitavad mitme-setme variandiga oma enda õiget moodust ja maitsekooslust leidma, mitte ei väida, et toidutegemiseks on vaid üks ja ainuõige viis. See kõik mulle igatahes väga-väga meeldib ja seepärast see kiidulaul vist siia praegu ka kuidagi tekkis. Soovitan igatahes kõikidele köögihulludele.
Need gnocchid siin on pärit jälle just sellest samast raamatust. Seda ütlen aga küll, et kui ma poleks juhuslikult saanud veerandi kilo ehtsa, hoole ja armastusega valmistatud, kitsepiima ricotta omanikuks, siis retsepti siin poleks ja ise arvaksin ka siiani, et ega kõik toidud peagi maitsema ja et eks igas raamatus ikka mõni söögikõlbmatu asi ka sisse on sattunud. Nimelt proovisin sama rooga valmistada juba suvel tavalise poest toodud lehmapiima ricottaga, mida ma kõigepealt õige konsistentsi saamiseks 12 tundi nõrutasin ja muidu palju möllu tegin. Süüa see asi suurt ei kõlvanud või noh, kõlbas ka, kuid maitsemeeled päris sümfooniat ei mänginud, pigem oli see selline simmani moodi üritus. Ricottaklimpidele uue šansu andmine oli aga üks õige tegu, sest seekord valmis väga maitsev toit ja minu mälusoppi ning kompuutrisse, internetist rääkimata, see tegelikult väga lihtne retsept igal juhul ka talletatud saab. Kogusest jätkub 2-3 persoonile.
Niisiis, vaja läheb:
250g kvaliteetset ja mahedat, soovitavalt kas kitse- või lambapiima ricottat
1 muna
ca 20g või u paar suurt supilusikatäit võid
1dl riivitud parmesani
riivitud sidrunikoort
soola, näpuotsaga suhkrut
peotäis spinatit
jahu gnocchide vormimiseks
Kui sul õnnestub saada juba nõrutatud ricottat, oled õnnega koos ja asu aga kohe klimpe tegema. Kui juust on aga nähtavalt vesine, siis lase sellel külmikus näiteks marliga kaetud peenel sõelal 8-24h nõrguda.
Hõõru ricotta läbi peene metallsõela kaussi, sega hulka muna, sool, suhkur, sidrunikoor.
Sulata või väikses potis. Pool sulavõist sega tainasse.
Ülejäänud võile lisa peotäis spinatit ja sega seda keskmisel kuumusel paar minutit. Pigista majapidamispaberi abil spinatilehtedest liigne vedelik välja ja haki need noaga peeneks.
Lisa tainasse parmesan spinat ning klopi korralikult läbi ja lõpuks tasanda pind spaatli või supilusikaga.
Nüüd vala madalasse küpsetusvormi paar peotäit jahu ja kaabi teelusikaga tainapinnalt mõned prooviklimbid.
Lükka need jahusse ja raputa küpsetusvormi küljelt küljele, nii et klimbid jahuseks saaksid. Vajadusel pööra gnocchid nüüd ka teistpidi ja raputa natuke veel. Võta üks klimp peopessa ja rulli ja hüpita seda mõni sekund, selle tulemusena peaksid saama pikliku kujuga liigse jahuta klimbikese. Kortsude ja muhkude pärast pole mõtet ülemäära muretseda.
Aja väikeses potis soolaga maitsestatud vesi keema ja viska sisse prooviklimbid. Lase vaikselt muliseda ja keeda neid 3-5 minutit alates pinnale tõusmisest.
Kui juust jäi nüüd ikka liiga märg, siis tainas kipub keemisel lagunema. Selle vastu peaks aitama mõne teelusikatäie munavalge lisamine. Proovi aga enne kindlasti jälle paari klimbi peal järele.
Maitse gnocchisid ja vajadusel paranda koostist või lisa maitseaineid.
Nüüd tee kogu tainaga sama, mida prooviklimpidegagi.
Nendele gnocchidele sobivad kaaslasteks kõikvõimalikud õrnad maitsed – praetud suvikõrvitsaribad, võis hautatud spinat, rukola, miks mitte ka oad, spargel või seened.
Mina poolitasin aga mõned kirsstomatid, viskasin peale paar basiilikulehte, sortsu oliiviõli, soola-pipart ja röstisin neid ahjus niiakua kuni gnocchid keemisega tegelesid. Siis valasin tomatid koos ülejäänud krempliga gnocchidele ja raputasin peale veel pisut parmesani. Oli hea küll.
P.S. Gnocchisid saab muide edukalt ka sügavkülmutada. Selleks aseta keetmata gnocchid küpsetusaberiga kaetud sügavkülmikurestile ja kui klimbid on külmunud, siis vala need lihtsalt külmikukarpi. Keeda samuti nagu värskeid.
3 kommentaari
jaa. isegi dr hauss tegi ükskord njokkisid;)
Seda osa tahaks kohe näha! Peale Mozza chorizo njokisid (alguses kõige vähem huvitav ja hiljem väga huvitavana tunduv)kammisin 2 nädala jooksul 6 arvestatavt poodi läbi ja mitte üheski chorizot ei olnud, ma loobusin njokindusest, kuna nad mulle reeglina igavad tunduvad. Aga kitse omad on hoopis teine tera!
Ohoo, njokkidega doktor kõlab küll väga kenasti!:) Aga chorizot olen mina leidnud Viimsi Comarketist, too võiks olla küll pisut krehvtisem, aga ajab täitsa asja ära.