Kuigi meie aia ainus ploomipuu sel aastal saaki ei paku ja üleaedsete juurest külla tikkuvad kollase ploomi oksad ka millegipärast tühjad on, ei saa sellised pisiasjad ometi takistuseks olla moosi purgistamisel. Vahel ongi vähem parem, sest seda erilisem ja pidulikum saab ka moos.
Et mulle meeldib viimasel ajal väga ploomi, vanilje ja roosi kombinatsioon, siis proovisin seda ka talveks purki varuda – kui süüa ei raatsi, siis on hea kasvõi nuusutadagi. Selle lõhnabuketiga hoidise valmistamisel kasutasin moosisuhkrut, sest nii saab vedelikule toekama konsistentsi ja pealegi kulub seda vähem kui tavalist lauasuhkrut. Marmelaadisuhkruga tasub ka proovida. Sel juhul jääb moos veel paksem ja nagu suhkru nimetusest aimata võib, marmelaadisem. Kui roosi õielehti ei leia, siis tegelikult midagi katki ei ole. Vähene kogus roosivett annab maitse- ja lõhnanüansi kenasti edasi. Seda kulub küll päris vähe, kuid õnneks leiab roosilõhnalisele vedelikule kasutust mujalgi. Näiteks olen maitsestanud sellega magustoite, puuviljasalateid ja väga mõnus saab ka ahjukana ras-el hanout’ maitsesegu, roosivee ja sidruniga – viimane põnev soovitus pärineb tegelikult Londonist pärit toidustilistilt Katie Giovannilt, kellega mul suvel kohtuda õnnestus ja sedasorti kergelt vürtsikas kana maitseb isegi lastele.
Moos ise valmib väga lihtsalt, kuid tahab enne keetmist pisut maitsestuda. Purkide steriliseerimiseks võiks need eelnevalt leotada ja muidugi korralikult pesta. Mina lasen neil peale seda ahjus 150 kraadi juures ca 15 minutit kuuma saada, siis lülitan ahju välja ja hoian veel 10 minutit ahjus. Purgikaaned tasub kergelt läbi keeta ja siis võibki purkipanek alata. Nõudepesumasinat saab aga tegeligult samuti üsna edukalt samal otstarbel kasutada – vali lihtsalt see natuke tugevam, 75-kraadine programm.
Et mulle meeldib viimasel ajal väga ploomi, vanilje ja roosi kombinatsioon, siis proovisin seda ka talveks purki varuda – kui süüa ei raatsi, siis on hea kasvõi nuusutadagi. Selle lõhnabuketiga hoidise valmistamisel kasutasin moosisuhkrut, sest nii saab vedelikule toekama konsistentsi ja pealegi kulub seda vähem kui tavalist lauasuhkrut. Marmelaadisuhkruga tasub ka proovida. Sel juhul jääb moos veel paksem ja nagu suhkru nimetusest aimata võib, marmelaadisem. Kui roosi õielehti ei leia, siis tegelikult midagi katki ei ole. Vähene kogus roosivett annab maitse- ja lõhnanüansi kenasti edasi. Seda kulub küll päris vähe, kuid õnneks leiab roosilõhnalisele vedelikule kasutust mujalgi. Näiteks olen maitsestanud sellega magustoite, puuviljasalateid ja väga mõnus saab ka ahjukana ras-el hanout’ maitsesegu, roosivee ja sidruniga – viimane põnev soovitus pärineb tegelikult Londonist pärit toidustilistilt Katie Giovannilt, kellega mul suvel kohtuda õnnestus ja sedasorti kergelt vürtsikas kana maitseb isegi lastele.
Moos ise valmib väga lihtsalt, kuid tahab enne keetmist pisut maitsestuda. Purkide steriliseerimiseks võiks need eelnevalt leotada ja muidugi korralikult pesta. Mina lasen neil peale seda ahjus 150 kraadi juures ca 15 minutit kuuma saada, siis lülitan ahju välja ja hoian veel 10 minutit ahjus. Purgikaaned tasub kergelt läbi keeta ja siis võibki purkipanek alata. Nõudepesumasinat saab aga tegeligult samuti üsna edukalt samal otstarbel kasutada – vali lihtsalt see natuke tugevam, 75-kraadine programm.
KOOSTISOSAD
- 1kg ploome
- 300g moosisuhkrut (Dansukker)
- 1 vanillikaun, poolitatud ja seemned noaseljaga välja kaabitud
- 0,5 sidruni mahl
- 1tl roosivett
- Peotäis kibuvitsa- või pritsimata roosi õielehti
JUHISED
Poolita ploomid ja puhasta kividest. Vala potti ja lisa suhkur, sidrunimahl ja poolitatud vanillikaun ja –seemned. Sega läbi ja lase 2h „tõmmata“. Aseta pott tulele ja lase vaiksel tulel 20 minutit podiseda, kuni konsistents pakseneb (jahtudes pakseneb see veelgi). Lisa roosi õielehed ja roosivesi ning sega läbi. Vala moos steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.
* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga