Sinimerekarbid tšillise ürdivõiga (ja FAO27 kalakohvik)

FAO27 nimi ei ole mitte snoob tähe- ja numbrikombinatsioon, vaid tähistab hoopis kalapüügipiirkonda Atlandi ookeani kirdeosas, mis on koduks ka paljudele kaladele siinses menüüs.

Nädalapäevad on möödas sellest, mil blogardiseltskonnaga Tabasalus asuvat FAO27 kalakohvikut. väisasime. Tuleb tunnistada, et kuigi olin Pärnu Kalamajaka sõsarast varem kuulnud, polnud ma varem sinna sattunud. Elukoht linna teises otsas on siin ilmselt ühiskondlikult aktsepteeritavaks vabanduseks piisav, kuid sisimas tean ju küll, et hea toidu maitsmiseks ei tohiks ükski vahemaa liiga kauge olla. Igatahes jõudis minuni sel korral küll üle pika aja jälle teadmine, et tööde-tegemiste vahepeal on kohustuslik enda jaoks aega võtta ja keha kinnitada ka väljaspool kodukööki.

Niisiis, tuleb välja, et FAO27, mis asetseb Tabasalu mäkke roniva kurvi lõpus asuvas Gurmee Garaažis, on sõbraliku olemisega toidukoht, kus oskatakse pakkuda kala nagu ei kusagil mujal. Kui mõni psühholoog oleks pidanud enne külaskäiku mu ajusoppi piiluma, siis tundunuks lausejupid nagu “austrid Rockefelleri moodi”, “röstitud raifilee wakame ja klaasja redisesalatiga”, “merikurat fenkoli-mandlikreemiga” ja paljud teised sealse menüü kirjeldused, mulle eriti elitaarsed ja võib vist isegi öelda kättesaamatud,  mille poole kodust räimerooga pugides vaid vaikselt õhata sobiks. FAO27 kohvikus serveeritakse aga sedasorti luksust armsalt tagasihoidliku õhinaga, mis kõik eelarvamused ja mõttebarjäärid relvituks teeb. Seda soosib ka askeetlik, kuid õdus interjöör ning tegelikult täitsa mõistlik hinnaskaala. Lauale saabuv toit ise paneb aga vähemasti mind küll südamest kaasa tundma kõigile, kes väidetavalt kala ei söö. Kuidas peakokk Jaanus Krassil õnnestub korraga  nii Pärnus kui Tabasalus imet teha, seda ta meile ei avaldanud, kuid ilmselgelt on selle taga kas hea teleporteerumisvõime, tõhus meeskond või mõlemad.

Peakokk Jaanus Krass jagab argise päeva muljeid

 

Ka kööki lubati blogardeid uudistama. Uhhaalõhnalisel töötandril käis töö ja vile koos

Mida meil siis maitsta õnnestus? Sõbralikult jagatud söömaaeg algas austriampsudega. Neid serveeriti värskelt, punase sibula äädikaga ning gratineeritult, juba eelpool nimetatud Rockefelleri nime all. Gratineeritud karpide söömine tundub minu jaoks alati riskantne ettevõtmine, kuna võimalus neid üle küpsetades kummimaitseliseks muuta on suur. Peekoni, panko, ürtide ja tillivõiga karbitäidis oli siin aga võrratu küpsusastmegaja hea meelega võtaks vaagna või paar neid ka praeguse kribamise kõrvale.

Värsked austrid punase sibula kastmega. Ülal vasakul avab Jaanus parasjagu austrikarpe ning vasakul on ausrtid a la Rockefeller

 

Austritele järgnes õrnalt balsamico-mekine tuunikalasteik, mis oli serveeritud kergelt tuld saanud arbuusi, wakame ja mündise Kreeka jogurti kastmega. Üllatav kooslus maitses hästi ja et kõik katsejänesed toitu nautides tunnustavalt mõmisesid, lubati põnev roog peagi ka menüüsse lülitada. Arbuusihooaeg soosib seda ju igati.

Üllatav kooslus arbuusist ja tuunikalast

 

Suur kausitäis merekarpide ja krevettidega ei jäta mõistagi külmaks kedagi ja fotoaparaatidega tulistavad blogardid ei ole teatavasti siinkohal erandiks.Õnneks maitses toit hea ka pisut jahtununa. Süda-, rohe- ja sinimerekarpidest ning krevettidest koosneva roa ühendavaks lüliks oli soolakas leem, mis lihtsalt keele alla viis. Selleri, tšilli ja küüslaugu maitse oli tabavalt lihtne ja sobis karbiassortii juurde vägivaldse alatooniga võrdlust  kasutades  just nagu rusikas silmaauku.

Merekarbi assortii FAO27 moodi

Viimaseks roaks, mis meie lauda saabus oli suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga. Kala oli kaetud kerge tumeda või, õlle, mee ja ingveri glasuuriga, ning toidust jäid peale kiiret kahvliklõbinat alles ainult rood. Seda

pala tasub ka lähiajal valju häälega nõudma asuda, sest kena ilmaga õdusas kohvikuaiakeses nautimiseks on see küll igati priima.

Suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga

Piret (Puhas rõõm) on võtnud sihikule laua

Kogu see heietus on nüüd siia kirja saanud küll kohviku aadressil, kuid kalasõbrad oskavad hinnata kindlasti ka Gurmee Garaažis asuvat ka Kalamajaka mereannikauplust. Sealsest rikkalikust valikust saime samuti osa,
sest igaühele pisteti pihku merelõhnaline pakk, millega kodus eksperimenteerida. Juhuse tahtel sain jutukate sinimerekarpide omanikuks, kes minuga auto kõrvalistmel elavalt suhtlust püüdsid alustada. Sellist krigina ja mulina
etüüdi ei olnud ma küll ammu kuulnud ja kuigi meel kiskus vägisi härdaks, ragistasin samal ajal mõtteid sel teemal, kuidas neid parem oleks patta pista. Otsustasin piirduda lihtsa lahendusega, kus pisut särtsu, mõnusat võimaitselist pehmust ja ürdist värskust ja nii keerutasin kiirelt kokku ühe maitsevõi, mida hea nii karpidega potti pista kui saia peale määrida ning sügavkülmikus säilitada tegelikult täpselt niikaua, kuni jälle karbiisu tabama peaks. Olgu öeldud, et kaasa haaratud sinimerekarpidest pidin välja praakima vaid kolm, millest üks oli purunenud ning kaks karbiuksi avamast keeldusid.