Alustan seda uut blogiaastat nüüd küll ikka päris hilja, aga tuleb tunnistada, et väike paus ja sotsiaalmeedia-detoks mõjuvad ka vahel päris värskendavalt. Mis siis vahepeal juhtunud on?
Tegin nii palju suppe (lausa sadakond, aga sellest mõnel järgmisel korral juba), et teismeline hakkas üheülbalise menüü tõttu viimases hädas ise süüa tegema. Selle eest pean vist tänulik olema ka Borisile, kes peab rahvusliku eripäraga tugevalt vürtsitatud „The life of Boris“ juutuubikanalit ja juhendab vene aktsendiga inglise keeles muuhulgas, kuidas valmistada tšeburekke, kartulisalatit, pelmeene ja muud slaavipärast taldrikutäidet. Natuke kahetised tunded on mul selle Borisi kanaliga, aga tšeburekid said priimad ja mis peamine, nüüdseks on kodus üks noormees, kes täitsa iseseisvalt köögis toimetab ja mujaltki inspiratsiooni ammutab. Viimati saime näiteks šokolaadikooki ja ei kurda üldse.
Kokkamispisikut võib turgutada ka raamatutega muidugi. Lugesin hiljuti tuntud Chez Panisse’i restorani taustaga Samin Norsrati „Salt, Fat, Acid, Heat“ raamatut, mis teeb selle töö päris hästi ära, olenemata sellest, kas oled päris algaja või tahad lihtsalt mõne põhitõe meelde tuletada. Sisaldab mõistlikku kogust päris mitmeti mugandatavaid retsepte, aga põhiliselt juhendab Nosrat, kuidas maitseid teadlikult tasakaalustada ja annab lihtsaid näpunäiteid, kuidas toorainega nutikalt ümber käia. Sidrunisalsa on näiteks nüüd küll uus ja täiesti jumalik stamplisand minu laual! Nosrati samanimelise Netflixi sarja vaatasin ka kohe ühe jutiga raamatule otsa. See ei olnud õnneks väga palju raamatu retseptidega seotud nagu tavaliselt teha tavatsetakse ja pigem oligi plussiks hoopis raamatu teemade täiendamine – mööda maailma eri paiku tooraine, maitsete ja meetodite jahtimine. Lõppkokkuvõttes jäi see aga vähemasti minu jaoks pisut pinnapealseks ning häiris ka saatejuhi pidev lõkerdamine – ilmselt sellepärast, et mul endal see sama tobe komme küljes. Tore ja hariv vaatamine aga sellegipoolest.
Ja nagu ikka, siis üks retsept ka. Kasutasin siin Rakvere uut väherasvast seahakkliha, mis tahab ainult kerget, aga korralikku kuumutamist. Magusavõitu bataadi juurde sobitasin ka natuke tomatit ja kerge tšillilaksu ning kokku sai minu arvates täitsa tore toit. Valmimine võtab suuresti maguskartuli küpsetamise jagu aega, aga töökäsi palju ei nõua. Sobib kõigile, aga päris hästi ka trennihuntidele. Ja kes tšilliga suurem sinasõber pole, võib selle muidugi välja ka jätta.
KOOSTISOSAD
- 300 g lahjemat hakkliha (kasutasin Rakvere uut Extra Protein Power seahakkliha)
- 3 bataati
- 1 paprika
- 1 sibul
- 1 küüslauguküüs
- 3 dl tomatipüreed (passata) või saumikseriga püreestatud konservtomateid
- 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
- 0,5 tl kuivatatud punet
- näpuotsaga tšillihelbeid või cayenne pipart
- oliiviõli
- soola, pipart
- serveerimiseks hakitud peterselli, tšilliviile (soovi korral), maitsestamata jogurtit
JUHISED
Pese bataadid, määri kergelt õliga ja torka kahvliga koore sisse mõned augud. Küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180 kraadi juures olenevalt suurusest 45 min – 1h või kuni pehme. Lase jahtuda ja seejärel lõika pealt pikkupidi lahti ning eemalda ettevaatlikult sisu.
Haki sibul ja küüslauk peeneks ning kuumuta vähese õliga ja vaiksemal tulel pannil u 5 minutit, kuni sibul on klaasjas. Tõsta kuumust ja lisa hakkliha ja pisut soola-pipart ning pruunista mõne minuti jooksul. Lõika paprika u 1 cm suurusteks tükkideks ja lisa koos vürtsköömnete, pune ja tšilliga pannile ning kuumuta veel paar minutit.Lisa kergelt hakitud pehme bataadisisu ja tomatipüree ning kuumuta korralikult läbi. Maitsesta.
Täida bataadikoored saadud seguga ja küpseta 200-kraadises ahjus u 10-15 minutit, kuni pealt kergelt pruunistunud ja seest parajalt läbi kuumutatud. Serveeri kohe koos hakitud peterselli ja maitsestamata joguritga. Soovi korral lisa pisut hakitud tšillit.
Retsept valmis koostöös Rakvere LK-ga.