Madalal kuumusel küpsenud ahjulõhe sidruni ja rosmariiniga

Nii kummaline kui see ka pole, meeldib mulle üldjuhul jännata kalamaterjaliga mis vajab rookimist ja puhastamist. Ausalt öeldes ega ma hästi mäletagi, millal viimati üldse fileeritud kala ostsin – kuidagi piinlik on mitte vaeva näha ja ilmselt on siin peidus juba mingi sügavamat sorti psühholoogiline teema, mis lahendamist vajaks. Pikem järelemõtlemine ütleb mulle aga, et tavapoe fileekala võib valmistada ka pettumust, sest kui kodus tuleb luude eemaldamise ja kõhuääre ilulõikuse töö ikka ise ära teha, siis see paar noatõmmet lisaks, mis terve kala fileerimisele kulub oleks  aja- ja eurokulu arvestades siiski vist tunduvalt mõistlikum valik.

Tegelikult võib aga igaüks sedasorti kalkuleerimised ise ära teha vastavalt oskustele ja olukorrale, kuid hea on teada, et lõhe fileerimist saab tegelikult mitmeti klassifitseerida. Ehk siis enne kui supermarketi kalaleti ääres nipsakaks muutuda, võiks teada, millise ulatusega töömahtu selle kala puhul üldse ette nähakse. Alljärgnev skeem annab näiteks pisut aimu, mida kõike sõna “fileerimine” tähendada võib.

Kui Peetri Lõheäri mulle proovimiseks kala pakkus käisid mul silmade eest alustuseks läbi austrid, mida ma nende käest päris mitmeid kordi soetanud olen või siis mõni kena punnsilmne lõheline, kellega köögis maadelda (Peetri Lõheäri lõhed ja forellid kuuluvad kõik muide Superior kvaliteediklassi, mis tähendab, et tegu on kõrgeima klassi kaladega, kelle välimus ja seisund on parim ja ilma ühegi vigastuse või defektita). See pooleteisekilone (C-klassi trimmiga, nagu ütleb mulle välimääraja) lõhefilee, mis peale vaadates ainult maitsestamise vaeva nõudis, tundus mulle aga tõelise puhkusena. Ja puhkust peab endale ju aeg-ajalt lubama!

Kvaliteetne kalatükk ei vaja tegelikult juurde suurt midagi, kuid kui mõne valge kala puhul võiks maitsestamisega tõepoolest kikivarvukil toimetada, siis rasvasemat sorti lõhe ei pane pahaks ka natuke tugevamaid maitseid. Nii läks minu kalatükk ahju vaid madala kuumuse, särtsaka rosmariini ja röstitud sidruniviiludega. Juurde serveerisin seekord lillkapsapüreed ja värsket kartulit sortsu murulauguõliga, sest külm ilm nõudis midagi toekamat taldrikule. Niimoodi valminud kala juurde piisab aga täielikult  ka värskest salatist ja saiatükist. Heast veinist rääkimata. Muide – taldrikuil ei olnud söömise lõppedes ainsatki kalaluud!