Aastakene on ootamatult mööda vuhisenud ja tundub, et on aeg oma siinne tegevus nüüd kuidagi enam-vähem mõistuspäraselt kokku võtta.
Mis siis selle aja sees juhtunud on? Kindlasti võib öelda, et eelmisest maist alates on palju toitu ära söödud, palju sellest on prügikasti rännanud ja palju on koer nahka pistnud. Ühtegi toidumürgistusjuhtumit ei ole antud perioodi jooksul siin majas registreeritud. Lapsed ja mees on treenitud imelike nimedega roogi sööma või siis vähemalt neid proovima ilma eelnevalt nutma puhkemata. Ise olen hakanud armastama koriandrit ja baklažaani. Naabrid on pidanud hämmeldunult jälgima, kuidas üks agar persoon terrassil tundide kaupa oma kartulit pildistab. Ja muidugi olen lugenud, kirjutanud, õppinud ja hakkinud.
Lisaks sellele, et huvi kulinaaria vastu järjest süveneb, olen boonusena kaasa saanud palju sõpru, kes kas blogimaastikul tegusad või siis otsapidi toiduteemaga seotud on. Paljuski tänu nendele on ette tulnud ka väga kentsakaid olukordi ja põnevaid juhtumisi. No kas kujutate ette, et kamp üksteist rohkem või vähem mittetundvaid naisterahvaid pimedal suveööl koos turule murakajahile hiilivad? Meeleolukas retk Helsingisse koos sealse Restoranide päevaga, mitmed toidu- ja fotokoolitused, restoranikülastused, Ubinapäev, köögimuusikal ja palju muud on kõik olnud viimasepeal vahvad ja sellist programmi ning seltskonda poleks ma küll eales osanud oma igapäevaste toimetuste sekka oodata.
Tallina Teeninduskooli kokakursus oli samuti unustamatu kogemus ja kuigi ma ei saa öelda, et sealne õppekvaliteet mulle 100% meeltmööda oleks olnud, sain ometigi palju teadmiseid juurde ning proovisin ära toidud, milleni ma vist oma mõistuse ja isudega kunagi ei oleks jõudnud. Paljud nendest olid vägagi positiivsed üllatused. Ja ilma TEKOta ei oleks ma ilmselt kunagi sattunud Chedi köögipoolele ja ilma blogita ei oleks ma ilmselt osanud sinna ka sattuda.
Mäletan kunagist suurt hirmu, et mis siis saab kui mõni tuttav mu salajasest blogimiskirest teada saab ja oh õudust, kogu seda siia kirjapandud jama veel lugema peaks viitsima. Praeguseks on ilmselt nii mõnedki toiduvaldkonnas töised ja tegusad inimesed antud üllitist siin kaema sattunud ning loodetavasti on nende närvisüsteemid korras ja vererõhud ikka endisel tasemel. Ehk siis olen vist ise ka inimesena selle aja jooksul kasvanud, et mitte enam arust ära minna vaagimisega, mida teised minust või minu tegemistest küll arvata võiksid. Kuigi, mis seal salata, vahest ikka statistikanumbreid piilun ja heas mõttes ehmatan – teid käib siin ikka päris palju! Tegelikult võiks aga toidublogides (vähemalt minu arvamist mööda) väikestviisi kriitikat või oma kogemuste jagamist kasvõi kommentaaride näol palju rohkem olla, sest nii enda kui teiste apsakatest õpibki ju kõige paremini. Samas, ega mu isiklik käsi mõnest teisest blogist proovitud ja ehk hoopis oma rumaluse tõttu nässukeeratud toidust ka kergelt raporteerima ei tõuse.
Mis ma siis ise oma toidutegemisoskustest arvan? Üks naiivne naisterahvas mõtles kunagi, et teeb endale kulinaariasaladused aastaga selgeks ja hakkab kodus varrukast terriine ja sufleesid viskama ning sellega otse loomulikult kõik sugulased-tuttavad pahviks lööb. Njah… ütleme, et päris nii kergelt asjad veel ei käi ja enne suuremat kokkamist otsin ikka endiselt raamatutest-ajakirjadest inspiratsiooni. Küll olen hakanud retsepte mõistuspärasemalt lugema ja vastavalt oma eelistustele mugandama. Vahel lööb kõigest sellest tulenevalt pähe ka mõni päris oma idee, mis kiirelt-kiirelt teostamist vajab. Kui aga arvestada nüüd, et veel poolteist aastat tagasi murdsin pead selle üle, mis on osso buco ja arvasin, et anšoovis on kilu, siis on asjalood ikka tunduvalt paremad. Natuke liiga kiiresti on kõik ehk käinud, aga samas on kogu see teekond väga huvitav olnud.
Allpooltoodud graafik iseloomustab nüüd küll hoopis fotograafiaoskuste arengut võrreldes enesehinnangu ja pildi tegeliku kvaliteediga. Kes selle graafiku tegelik autor on ma ei tea, aga oma tõetera on siin vist sees küll. Fotograafia on samuti blogimisega väga tihedalt seotud, kuid minu enda kogemus ütleb, et kulinaarsete oskuste osas saaks ka päris sarnase skaala joonistada. Ehk siis enesekindlus ja teadmiste hulk on omavahel pöördvõrdelises seoses ja mida rohkem sa tead või oskad, seda rohkem saad aru, et väga-väga pikk tee on veel sinnamaani, et ise endaga kohe niimoodi päris rahul olla. Aga plaanin ikka süüa edasi teha ja aina rohkem juurde õppida ning seda saiti ei ole mul vähemalt lähiajal kavas veel kokku pakkida. Loodan, et käite siin minu toimetusi ka edaspidi jälgimas ja nagu ütleb selle sajandi tuntud naisfilosoof Betty Suarez – kui mu blogi inspireerib kasvõi ühtegi inimest, on asi seda väärt! 🙂
Lõpetuseks üks lihtne retsept, mis kulub marjaks ära, kui plaanite korraldada umbrohupidu või niisama väikesest rohelisest snäkist puudust tunnete. Idee on pärit Sami Tallbergi raamatust “Villiyrtti keittokirja”, mis on üks vahva lugemine juhuks kui soovite kaselehtedega vorsti grillida, jänesekapsaga kammkarpe valmistada või siis sedasama nõgest frittida. Nõgesehooaeg on praegu ju täistuuridel käimas ja taime, mis stimuleerib serotoniini biosünteesi peaajus, tuleb tarbida juba selleks, et rõõmsal meelel suvele vastu minna.
Frititud nõges
paar peotäit noori nõgeselehti
liiter rapsiõli
1tl meresoola
Kuumuta liitrike rapsiõli sügavas pannis u 160-kraadini, ehk siis kuumaks, aga mitte just kõige kuumememaks. Lisa nõgeselehed mitmes jaos, friti ühte satsi nii pool minutit ja tõsta majapidamispaberile nõrguma. Puista peale meresoola ja söö terviseks. Ülejäänud õli saad kas praadimiseks või muuks otstarbeks kenasti ära kasutada.
