Viimase nädala jooksul on kuidagi väga palju asju juhtunud, üks imelikum kui teine. Sain aru, et mu salablogi ei olegi enam niiväga salablogi kui mind liideti blogardite usulahuga. Käisin öösel turul. Kohtusin paljude toredate inimestega ja ostsime koos mõnega murakaid. Sain teada, et ma ei ole ainuke, kes leiab vahel autopagasnikust mõne purgi anšooviseid. Varastasin bensiinijaamast topsi ja minust sai Murakakühveldaja. Läksin korraliku naisena pool viis hommikul koju magama, mitte nagu mõned. Tegin esimest korda elus murakamoosi ja panin hakkama murakanapsu. Lubasin, et ei osta enam kunagi nii palju murakaid….või siis äkki ikka ostan. Käisin enda arvates korraks ja salaja Sadama turul blogardite dessantüritusel. Nägin uusi ja vanu tuttavaid. Sõin ära Pireti maasikagazpacho, Ragne juustukeeru praesibulaga ja šokolaadi-õuna koogikese ning Tuuli marjakattega hapukoorekoogi. Niiiii hea oli! Sõitsin mehe ja lastega Haapsallu. Vaatasime Ameerika autosid. Nägin mänguväljakul harja ja mulle meenus, et kodu on ikka päris segamini. Otsisime kohta, kus süüa ja eksisime ära.Käisime Epp Maria Galeriis söömas.Sõime kiluvõileiba, hamburgerit ja peekoniga pastat.Väga hea oli. Kohtusime D ja A-ga. Jõin promenaadi mänguväljakul cappuccinot. Ei olnud väga hea. Läksime kõik külla L ja I-le. Sõime, jõime veini ja naersime põsed valusaks.Nii toit, jook kui seltskond oli lihtsalt super! Koju tagasi. Praegu panin just ahju kirsikoogi, kui hästi välja tuleb, saate ka.
11 kommentaari
seal Statoilis käis ju täiega elu ja ma olen suht kindel, et me seal liiga silma küll ei hakanud:D aga sisukas nädalavahetus oli teil küll, lisaks sellele.
Ma ka väga loodan,et kuskil krimimeedias ei ilmutata fotosid allkirjaga "Kas olete näinud neid naisi?" 😀
Need murakad teevad kadedaks küll! Aga, ei saanud ma maast lahti:)
Oi, ma olen nüüd nii erutatud, et ei teagi kohe kust otsast alustada…
Esiteks, ei ole aus niimoodi külla tulla, et perenaine pole teadlik, et saabumas on toidufanaatikust proua, kelle mehele serveeritakse kodus vichyssoise, carpacciot, sibulamoosiga kanasüdameid ja kalmaarisuppi. Või tegelikult, jumal tänatud, et ma seda enne ei teadnud – ma olen ikka mõelnud, et ei oskaks vist võileiba ka valmistada, kui mõni toidublogija külla peaks tulema…
Teiseks, (tegelikult seda enam) olen rõõmus lugedes, et meite pool pakutu meeldivaks osutus. Meil oli teie külaskäigu üle samuti rõõmus meel (lapsed vahendasid veel tänagi teie targa poja poolt räägitud toredaid jutte ja pugisid jäätist nii, et kõhud valutasid).
Ning kolmanda, ja kõige olulisema asjana ütlen, et selline ilusate piltidega väärt blogi ei tohi küll salablogina pidada! Loodetavasti pole Sa vastu, et noad-kahvlid enda jututoa seinale linkisin – nii leian kõige kiiremini tee siia tagasi 😉
Britt, mul on küll meel rõõmus, et sellise hakkaja ja naeruse kaaslasega neid salaüritusi väisasime. Ma juba ei jõua jõule ära oodata, kujuta ette need napsud, mis kõik blogijad käärima pannud. Siis meil kõigil silmad pilla-palla ja jaksame kuraasikatelt üritustelt ainult ristpistet tippides koju ukerdada.
Mul oli sama mõte, et ei eal enam niipalju murakaid, sest vanaema oli end just sel päeval prouadega välja sättinud.
Tore oli kohtuda 🙂
väga tore oli kohtuda tõesti, kuigi kahjuks väga põgusalt! ma ise panin just kirsikoogi külma:):):) ja jagan ka kindlasti Teiega, kui see mul pildile püüda õnnestub:)
Piret – minul vastupidi, raske oli magama jääda, kuna esmakordlasele vägagi kummaline üritus tulemas oli ning pärast ei tulnud eufoorilise meeleolu tõttu und ja no see Keskturu kohv on ikka üks kange kraam.:)
Liina – nüüd on minu kord olla kohe väga üllatunud, kuna olen ennast sinu blogisse ka ikka mõned korrad lugema unustanud ning enne nägu ja tegu kokku ei osanud panna. Väga tore ja südamlik lugemine, täpselt nagu perenaine isegi. Ja ausõna, vähemasti meie peres iga päev küll carpacciot ei sööda.:D
Marju – mina olen ka selle toreda ja kummalise kohtumise üle väga rõõmus! Seltsis segasem ja ausalt öeldes kahtlen, kas üksi oleksin selle öise teekonna ette julgenud võtta. Mis napsutamisesse puutub, siis ma vähemasti üritasin endast korraliku inimese muljet jätta, aga tõsisasi on jah see, et kapis juba mitu kraadiga purki-kaussi hakkamas.:D
Maarja- Loodetavasti tuleb selliseid toredaid kohtumisi veel! See puhastamine oli lihtsalt hirmus, eriti peale rasket ööd. Sa vähemasti saad proua vanaemaga järgmise turulkäigu kooskõlastada, mina pean aga vist lihtsalt rohkem näppe treenima. 🙂
Oh naised-naised, ja mina olen üllatunud, et ilm nii väike on – Britt ja Liina P. kah omavahel tuttavad. Võijummel!
Liina pistame nüüd kah kähku meie fb gruppi, küll ta varsti oma blogis ka muidu äraütlemata armsate perejuttude vahele carpacciosid tikkima hakkab 😛
Britt, see oli ikka väga kepsakas samm, millega sa statokast, tops käes, välja lippasid, endal põsed lõkendamas, et murakate nimel sellist kriminaalset tempu tegema peab 😛
Jeerum,mis romaani ma nüüd kirjutasin.Silja- väga tore oli ja loodetavasti järgmisel korral pikemalt. Kirsikoogid on minu nõrkus ja ma juba kardan kõiki neid postitusi,mis ilmselt nii sinu kui veel mõnestki teisest blogist tulekul. 🙂
Ei noh,lapsed teevad õues voolikuga sigadusi ja ema muudkui kommentaarib!:D Olen selle lühikese aja jooksul aga tõesti märganud, et blogardite tembud alati seadusega kooskõlas ei ole.Ja Liina, Liina sobib minu arvates juba praegu kenasti kulinaarsesse seltskonda, kuna sobivat materjali leidub tema blogis küllaga. 🙂